Head uut aastat! Mulle väga meeldib see alanud aasta…eriti kuna sel aastal naaseme koju! Ma ei jõua ära oodata! 😀😀😀
Aastakokkuvõttega olen ilmselgelt räigelt hiljaks jäänud; aasta sai meil täis juba 24. novemberil! Aga tähtaegadest kinnipidamine polegi mu tugevaim külg ja samas keegi nagu kisa ka pole tõstnud, et kuhu see pidulik galaesitlus jääb siis 🤣
Mul on kibekiire selle kirjatükiga juba üks kord lagedale tulla- täna, 7.jaanuaril on meie viimane tööpäev ja juba homme tõmbame kolmeks nädalaks reisileeeee! Boooyaahhh! 12 päeva Vietnamis ja 10 Balil (et ikka puhata kui sellist ka saaks!). Mu keha ja hing vajavad seda niiii väga…kämm oon- pool aastat ca 70-tunniseid töönädalaid siin lapanud…😥 Väike puhkus ei tee ju paha 🙂
Aga asume siis ametliku asja juurde ehk meie esimese Austraalias veedetud aasta kokkuvõtet lahkama.
Sissejuhatus
Ei saa öelda, et see aasta oleks kiirelt läinud, vastupidi- tunne on nagu me oleks terve igavik siin olnud…aga ootaja aeg ongi pikk ja uutes olukordades läheb aegki justkui aeglasemalt.
Ei saa ka öelda, et meile siin meeldiks, aga samas on nüüd juba päris okei ja oleme väga tänulikud võimaluse eest siin elada ja töötada. Siiski pean Aussi tulemist ja siin olemist elu suurimaks katsumuseks. Miks?
Esiteks- meil oli päris hea elu Eestis. Oma kodu, meelepärased erialad, aktiivne sotsiaalelu. Ei olnud segadust, kelleks me saada tahame või vähe põnevust. Jätta maha kõik see pluss lähedased- pere, sõbrad ja meie kallis kiisu Malchik- oli ütlemata südantlõhestav. Aga mõtlesime, et kas now or never ja võtsime väljakutse vastu.
Taustainfoks: Kevin mõtles Aussi tuleku peale juba ammu enne meie tutvumist, samas kui mina olin alati mõelnud, et elu sees ei tõsta oma jalga siia mandrile. Kui Kev oli valmis minema, koperdas ta sõber ühe tüdruku otsa ja kui see sõber oli valmis minema, koperdasin mina Kevini otsa. Sõber siiski läks ja tuli tagasi ka peale 2te aastat ja väikese vahega läksime siis meie.
Miks nõustusin? Kui viibisin 2015 kevadel koolipraktikal Madeira saarel, sain aru kui oluline on maailma nägemine. Ütlesin Kevinile, et ta võib Aussi minna, muidu jääb hiljem tulevikus kripeldama. Tema arvas aga, et võiksime ikka koos minna, kuid mulle tundus see mõte vastukarva. Mõte jäi sinnapaika, kuid elu tõi tõuse ja mõõne ning lõpuks jõudsime ringiga tagasi Aussi plaani juurde. Teadsime, et see saab äge, kuid ühtlasi raske olema, aga raskustes kasvataksegi.
Teiseks- harjumine uue kultuuriruumiga ning pidev elamise ja töö otsimine on tekitanud meeletus koguses stressi. Kui Melbsis maandusime, olime täielikud kanapead ja ei jaganud ööd ega mütsi, kus me oleme või miks me oleme. Läksime Sydneysse, sattusime uude suurlinnaelu rutiini, ei olnud rahul ja läksime maale. Esimene farmikogemus oli õudne, siis tuli hea farm, siis jälle pask, käisime Eestis puhkamas ja tagasitulles alustasime otsast. Justkui hakkad ühe kohaga harjuma kui vaja edasi liikuda. Pole püsivat kodu ega kindlat töökohta…kuni praeguseni muidugi. Samas peale puhkust liigume taas uude kohta ja me isegi ei tea veel, kuhu! 😀 Me õnneks pole mingite jobudega kokku elama sattunud, aga suure kambaga maja jagamine on siin tavaline nähtus. Mõneti on see lahe, aga…I’m too old for this shit!
Kolmandaks- suhtele on see ikka korralik proovikivi või isegi kalju, ma ütleks! Omette aja veetmine ning eraldi sõpradega kohtumine on ühe tervisliku suhte osasid, aga siin selline luksus puudub.
Mina vajan oma sõbrannasid, kellega veinitada ja hullu panna ning samamoodi vajab Kev oma sõpru, kellega õlle libistada ja iba ajada.
Ja siis pärast jälle tore koos olla kui saab tekkida igatsusmoment. Aga meie oleme 24/7 koos. Tööl koos, kodus koos, vabal ajal koos. Ja veel kahekesi ainult! See koos töötamine tapab meid eriti, sest meil erinevad viisid ülesannete täitmiseks ja siis me lähme pm iga kord tülli kui vaja koos teha midagi 👍 Mitte mainida igasugu muid nägelemisi…
Lisaks me oleme tööst nii väsinud koguaeg, et üksteisele ka energiat ei jagu 😞…et raske, noh! Ega ilmaasjata ei räägita, et paljud paarid lähevad Aussis lahku. Aga õnneks põhivärgid on meil paigas ja ei ole nii, et üks tahab nt tööd teha ja teine lulli lüüa, niiet ehk murrame ikka läbi sellest katsumusest! ☺
Esialgsed plaanid
Austraaliasse tulles oli meil 3 põhilist eesmärki:
1. Saada välja mugavustsoonist ehk siis panna end proovile ja areneda
2. Avastada imelist loodust
3. Koguda papkit
Praeguseks on juhtunud nii, et rahakogumisest on saanud prioriteet number 1, looduse avastamise asemel kükitame keset kuivanud lamedat heinamaad, kust üks sopajõgi ainult läbi voolab ja oleme sattunud ühest mugavustsoonist teise 😀 Ettekujutlus oli reaalsusest veidi erinev, samas me ju ise loome oma reaalsust? Ma nüüd loon meid ägedamasse kohta igal juhul, sest neid siin ju jagub! 🙂
Esimene poolaasta oli meile ikka väga keeruline ja paljud lähedased ütlesid, et me koju tuleks siis. Jäime aga endale kindlaks ja otsustasime ennetähtaegselt tagasi mitte minna. Ei saa ju kohe koju emme sülle joosta kui natuke raskeks kisub! Valmistusin vaimselt Austraaliasse tulekuks kõvasti ette ja oleksin endas väga pettunud kui kogu see vaev oleks asjata olnud. Pigistame siit veel nii palju häid mahlu välja kui annab! 😀
Mõni aeg tagasi palus Kevin mul nimetada 3 asja, mis mulle Austraalia juures enim meeldivad. Ma mõtlesin…ja mõtlesin…ja mõtlesin. Peale palganumbrite ja sushi ei tulnud midagi väga pähe ja pigem leidsin asju, mis ei meeldi. Lähenesin küsimusele teise nurga alt ning avastasin, et Austraaliamaal elamine on pakkunud mulle palju uusi asendamatuid eluvaateid ja kogemusi, mida ma kodus olles poleks ehk iialgi avastanud. Võtan nüüd aastase kogemusega saadud kängurumaa plussid ja miinused meie silmade läbi kokku.
Negatiivsed küljed
On palju asju, mis meile Aussi juures ei meeldi või närvidele käib- ehk on asi selles, et me pole sellise eluga lihtsalt harjunud. Aga ei taha ka harjuda või ei pea vajalikuks. Samas on üleüldiselt elus neid asju niikuinii, mis ei meeldi ja kõigel ei olegi vaja peatuda 😀 Kirjutan paar olulisemat pikemalt lahti ja lisan nimekirja kõrvalisematest:
Liiga palav!!!
47-kraadine kuumarekord Sydneys oli lihtsalt õudne! See ei olnud mitte palav, vaid see oli põrgukuum! Ja kes ütleb selle kohta, et mõnus soe, see pole järelikult sellise temperatuuriga tööd teinud!!! Isegi auto konditsioneer hakkas saba andma, rääkimata sellest, et rool ja käigukang olid nii tulised, et neid pidi lapiga puudutama 😂🔫 Unreaaal!
Farmitööd on päikesega eriti rets teha, kuumus väsitab 2x rohkem ära ja aju kuumeneb üle ja ei taha funktsioneerida enam korralikult 🤣 Aga traktoris on päris viisakas kui aircon huugab täisvõimsusel 😃😃
Ka trippides on kõrge temp pigem ebameeldiv- söögid ja joogid lähevad ruttu soojaks/sulavad üles, isegi ühe koha peal seismine ajab higistama ja pidev kuumast õuest jahedasse autosse istumine toob tõenäoliselt kaasa nohu/köha/kurguvalu vms (been there!).
Point on selles, et kuumus on siis ok kui seda saab chillides külma jooki tarbides nautida! Ma arvan…😃 Ega mulle niikuinii kuumus ei meeldi, aga eks ma püüdsin end vaimselt ette valmistada selleks, et raskeks läheb 😳
Miskipärast paljudele kui mitte enamustele eestlastele siinne kliima siiski meeldib 😀😀 Aga inimesed ongi erinevad, ei saa kõiki ühte patta panna! Mina valiks iga kell Eesti kliima siiski, eriti värvilise sügise 😊
Siin aasta ringi kõik samasugune (v.a. temperatuurimutus) ja mis mõttes me kanname päfkasid jõuludel? 😂 Mingist jõulumeeleolust pole siin kippu ega kõppugi, rääkimata sellest, et päkapikud isegi unustasid käia…
Antisotsiaalsus
Me oleme väga sotsiaalne paar ja sõbrad on meie elus väga tähtsal kohal- Austraalias meil aga sõpru peaaegu et ei olegi. Paar head tutvust on loodud küll tegelikult, aga nendega jälle see häda, et nüüd on nad meist nii kaugel 😞 Ja nii see sõpruse loomine siin ongi- keeruline. Toimub pidev liikumine ja vahemaad on meeletud. Või siis töötad kogu aeg ja polegi aega kokku saada 😀 Vihma käest räästa alla!
Kahjuks on ka paljud eestlased, kellega siin kohtunud oleme, sellise mentaliteediga, et Eesti on mõttetu konnatiik ja Auss on piimajõgede-pudrumägede imedemaa. Sorry, aga sellisel juhul ei olegi meil väga millestki rääkida, sest meie näeme asju hoopis teises valguses!
Aga see-eest on meil kodus eluägedad sõbrad meid ootamas ja nendega annab juba võistelda 😀
Pikad vahemaad
Austraalia on tegelikult ikka räigelt suur; suurem kui kogu Euroopa. Paljud meist on terve Euroopa läbi reisinud? Aussis küll tripitakse palju, lausa terve maa sõidetakse läbi (jutt käib siin elavatest eestlastest). Me arvasime ka, et hakkame siin trippima, aga muffigi! Eks me ole elanud ka sellistes pommiaukudes, kust kuhugi ägedasse kohta jõudmine võtab min 300km ja meie graafiku kõrvalt ei jõuagi ju kuskile…😒 Alati on võimalus teha töötamise vahele pikem paus ja korralik tripp ette võtta, aga me ei raatsi! 😅 Ja ei viitsi ka kuu aega telgis elada, samas majutusteenuaed elukirved. Telkimisega veel see häda, et kuskil niisama ei tohigi väga oma putkat püsti panna, aga kämpimisalale ka ei taha, kus hunnik rahvast samuti ööbib…privaatsust tahaks.
Ja mõelda, et Eestis pidasin tunni aja kaugusele minemist liiga kaugeks! Siin on tund ikka megalähedal! 😃
Minu sünnal ja vihmapühadel oli meil aega nati rohkem kui nv jagu ja siis käisime küll mõlemal korral naaberosariigis Victorias, kuigi ega sealgi väga kaugele ei jõudnud. Vähemalt oli äge, hoopis teine loodus, mägisem! 😀😀😀Nii äge, et ei kippunud üldse tagasi tööle enam, saime hamba verele…😂
Aga kuidas tundub käia poes 130km kaugusel? Plz no! Ma isegi ei hakka sellel pikemalt peatuma…
Lisanimekiri asjadest, mis ei meeldi:
– tapataimed (kõikvõimalikud okastega taimed, mis sind igal sammul varitsevad ja loomulikult su jalanõude ja riiete külge end haagivad);
– jõhker tarbimisühiskond (iga asi eraldi kilekotti jms);
– kärbsed (kes silmamunale ja muudesse aukudesse ronivad ja isegi puhumise peale ära ei lenda!);
– ja kõik on nii ohtlik lihtsalt: ookeanis sügavale vette ei tohi minna, jääd hoovusesse ja upud ära; päikese käes kaua olla ei tohi, põled ära ja saad nahavähi; lõket teha ei tohi, tekib oht tulekahjuks; plätuga matkal käia ei tohi, uss hammustab. Jne! 😐🔫
Küll see eestlane võib ikka viriseda, onju!
Positiivsed küljed
Igas halvas on miskit head ja nii ka siin- lõpuks leidsin päris palju positiivset siiatulekust. Nagu tegin negatiivsete külgedega, valisin välja mõned tähtsamad punktid, mis pikemalt lahti kirjutan ja siis väike lisanimekiri.
Minimalism
Olen õppinud hakkama saama väga väheste asjadega (ütlen seda ainsuses kuna Kevi jaoks ei ole see nii suur asi). Eestis üürikates elades oli mul palju oma mööblit, rääkimata nõudest, voodipesust jms tavaarist. Mulle meeldib kui kodus on hea ja hubane.
Järsku peab aga kogu meie elu mahtuma auto pagassi ja tagaistmele. See on kaunis raske tegelikult, sest pidevalt ühest kohast teise reisides ei saa endale kraami kuhjata ja peab läbi ajama ainult nö hädavajalikuga. Aussis olen piirdunud hubasuse loomisel paari küünlatopsiga ja muu vidinaga.
25 paari jalanõude asemel on mul nüüd 5 ja kontsakingad on asendunud tenniste ja plätudega. Ka piparkoogid saime ainult ühe vormiga edukalt tehtud! 😀
See oskus vähesega hakkama saada on paljuski hea, kuigigi mulle meldivad mugavused. Kindel on see, et olen sellisest eluviisist õppinud ja igasugu mõttetut tavaari ei hakka kuhjama enam tulevikus nii palju ja rohkem vaatan taaskasutatavat!
Tervislikum (ja säästlikum!) toitumine
Tänu sellele, et Aussi poesöögid pole pooltki nii maitsvad kui Eesti omad, oleme hakanud veelgi rohkem ise kokkama. Kuna päris mitmes maakohas elades on normaalsed toidupoed meist nii kaugel olnud, et oleme pidanud endale nädala või isegi kolme söögivarud ette ära ostma, oleme hakanud palju mõistlikemad oste tegema. Varem käisime üle päeva poes ja nii juhtub ikka ebavajalikke emotsioonoste, rohkem toidu äraviskamist, aga ka mõttetut aja (ja raha) raiskamist poodlemisele (eriti Sydneys!).
Lisaks sellele loobusime üsna hiljuti lihast ning nüüd olen avastanud ääretult mitmekülgse ja põneva taimse maitsetemaailma! Teeme ise pihve, määrdeid, maiusi jms. Töödeldud toidu vähendamine oma söögilaual on tervisele, kaalule ja enesetundele ainult hästi mõjunud 👌
Väärtushinnangud
Olles lähedastest nii kaua nii kaugel, olen hakanud neid veelgi enam hindama ja mõtlema, miks leiame tobedaid vabandusi mitte rohkem aega koos veeta kui oleme üksteisele ligidal. Igapäevaelus võetakse perekonnaliikmeid ja sõpru paratamatult iseenesestmõistetavana ja ei teadvustata endale ühise aja väärtust.
Veel olen palju mõelnud inimestele, kes on kaugeks jäänud. Eks see ole paratamatu elu osa, aga nii mõnegi puhul on veidi nukker ka, et eluteed on lahku läinud. Ma loodan, et mõni neist loeb ka seda siin- teadku, et mu südames on palju ruumi ning ka nemad on endiselt seal sees elamas 😊
Äritegevus
Aeg eemal on mulle andnud ka võimaluse tegeleda süvenenumalt oma väikese hobiettevõtte, Koidukumaga (www.koidukuma.ee). Kodus olles oli alati miljon asja kukil ja jooksin siia-sinna; sõbrad meelitasid ka pidevalt halvale teele 😄…ja jäi puudu võimalustest tõeliselt keskenduda ja planeerida. Olen päris suure töö ära teinud ja thank fuck interneti eest, tänu millele saab ise teisel pool maakera olles asju ajada! 👌 Vahest täitsa unustan end sinna askeldama ja seetõttu ma ei jõua ära oodata, et saaks kõigega juba laivis toimetada!😀😀😀
Kus on, seal tuleb juurde ja natuke järele mõeldes torkasid pähe veel need vahvad elamused:
– traktoriga sõitmine! 😀😀😀 Yeaaahhh! On, mida lastelastele rääkida 🤣🤣
– öötöö võlu avastamine. Öös on asju 🌙
– ookeani lainetes möllamine 🌊
Kõige ägedam koht (minu meelest), kus käinud oleme, on Great Ocean Roadil asuv “12 Apostlit”:
Kevini meelest Mount Kaputur:
…ja eks ilusaid kohti oli veelgi 🙂
Mainiks ära veel austraallaste külalislahkuse ja abivalmiduse ning nende toreda kombe Hi-how’s-it-going-not-too-bad-uself?-ida ☺ Väga raske kui mitte võimatu on neid üldistada- esiteks pole me nii palju nendega kokku putuunud ja teiseks inimesed on kõik erinevad ja samamoodi oleneb, kas tegemist on maakoha või linnaga. Linnas sind tänaval ei teretata niimoodi (no shit, seal ju miljoneid inimesi!).
Küll aga ühte olen siin kõikjal tähele pannud- nad kannavad varbavaheplätusid iga kostüümi ja iga ilmaga! 😀 Vahet pole, kas lähed kohalikku pubisse peole või käes on südatalv ja sul on seljas viltmantel- thong is a must-have (ei, jutt ei läinud stringide peale, oz-id ütlevad varbavahekate kohta thongs, mitte flip-flops 😉)!
Aga tegelikult on nii, et pole me õieti Austraaliamaad kogeda saanudki…muudkui töötanud ja töötanud. Nii et kas me saame üldse adekvaatset hinnangut anda? Kindlasti mitte! Aga need ongi meie esimese aasta muljed, mida kodus on tagantjärgi kindlasti huvitav lugeda 🙂! Kui ma oleks aga teinud esimese poolaasta kokkuvõtte nagu algul plaanisin, siis oleks see täiesti teistes toonides olnud, peamiselt negatiivne ilmselt. Algus oli ikka väga raske, nüüd on aga hakanud jonksu vedama 🙂
Aasta parimad ja halvimad töökohad
Kuna töö meie elus nii suurt rolli on mänginud, pidasin paslikuks sellelegi peatükk pühendada. Kogu Austraalias veedetud aja jooksul on meil olnud hunnik töökohti: mõlemal üks põhitöökoht Sydney linnas (Kev automaaler ja mina müügiagent); minu abitöö maalrina ja 2 juhutööd, üks neist aiakoristus ja teine 31. detsembri üritusel välipellarite korrastamine (mille eest sai täiesti utoopilise töötasu! 😀); maal oleme töötanud kokku neljas farmis (pmst isegi viies, aga kahes neist töötasime samaaegselt): viljafarm (+solarfarm), väike puuvillafarm, apelsinifarm ja suur puuvillafarm. Lühim farmitöö kestis alla nädala (nii mõttetu palk, et saatsime pikalt) ja pikim pea 6 kuud.
Ja nüüd, palun tähelepanu! Pidulik töökohtade autasustamistseremoonia on algamas:
🏆Parima töökoha tiitli saab… Auscotti puuvillafarm! 👏👏👏
Hea palk, hea töö, hea ülemus, hea võimalus töö ajal oma asjadega tegeleda + suurfirma boonused (peod! 😀). Parim farmitöö ever!
🏆Jubedaim töökoht: Avondale viljafarm koos solarfarmiga (üllat-üllat!)
Kuigi palk oli OK ja töö viljafarmis oli igati tehtav, siis farmeri vend Meisterpervar, kelle all me pool ajast solarfarmis tööl olime, ületas meie närvide taluvuspiirid.
Kes ei tea, millest jutt käib, siis põhjaliku ülevaate annavad alljärgnevad blogipostitused:
Avondale farm: “Kuu aega farmistaaži” & “Hirmuvalitsusaja lõpp“;
Auscotti farm: “Farmielu: “Mitte mingit glamuuri ei ole!”” & “Traktorina Kombajevna“.
🏆 Kõige lõbusama töökoha tiitli saab Mungindi puuvillafarm, kus rahvusvaheline seltskond jagas nalja & napsu ning tööandja pakkus lahkelt oma majas õhtusööke. Lähemalt sealsest elust saab lugeda nendest postitustest:
“Tere, puuvillafarm!” ja “Valge lumi Austraalia moodi“.
Lõppsõna
Kokkuvõtvalt võib öelda, et kohati on üsna huvitav see farmitöö periood olnud. Olgem ausad, Eestis naljalt niimoodi kuskile farmi tööle ei satu ju väga, aga traktoritega on äge sõita küll! Minu maaka-hing on saanud täiega välja tulla siin 😀 Ühtlasi ka kinnitanud fakti, et linnaelu pole meie jaoks.
Aeg kodust ja tavapärasest keskkonnast eemal on aga andnud võimaluse näha paljusid elu aspekte täiesti värske pilguga. On saanud selgeks, mis on tähtis ning mis vähemtähtis, millele oma tähelepanu pöörata või aega panustada. Aasta Austraalias on olnud väljakutsete, katsumuste ja arengute aasta ning seda analüüsides oleme saanud veelgi parema mõistmise, kuidas siiatulek on meie elu positiivsetes suundades mõjutanud.
Sõpradele ja peredele aga rahustuseks: põhjuseid koju naasemiseks on meil rohkem kui küllaga ja Austraaliasse pikemalt jäämine ei ole mingi variant. Tunneme puudust lihtsatest asjadest nagu rabamatkad, emme aias marjade noppimine, Värska autentne talukoht ja Malchiku ukse peale vastu tulemine koju jõudes. Aga esmalt viime oma alustatud teekonna siin lõpule ja kui aeg on küps, saab külvatud vilju tulla lõikama 🌾
Elage ikka kaasa meile! 🇪🇪 Teie toetus tähendab meile väga palju!
Kera teises nurgas 