Reisisime oma uue eeldatava töökoha poole linnakesse nimega Mungindi. Tegemist on väikelinnaga, mis on eriline selle poolest kuna asub kahe osariigi- New South Wales ja Queenslandi piiri peal. Siin on näiteks kaks politsei “jaoskonda“, üks ühel pool piiri (jõge) ja teine teisel pool. Farm asub linnast veidi väljas muidugi, aga üsna ligidal siiski (10-15 min).
Kohtusime uue farmeri ja tema naisega ning esmamulje järgi tundus muhe vana. Istusime nende juures päris pikalt ja rääkisime juttu ning siis juhatati meid juba oma uude koju. Seekord ei olnud tegemist küll nii „noobli häärberiga“ kui Goondiwindis, kuid kõik vajalik oli meil oma „kuurikeses“ olemas. Ma ju ise ütlesin eelmises majas, et pigem olgu hea töö ja kehvem elamine kui vastupidi 😛
Meie uus töö on puuvillafarmis (cotton farm)- puuvill on Aussis kuum kaup ja selles tööstuses liiguvad head rahad. Meie tunnipalk hakkas pisut kõrgem olema kui eelmises kohas, kuid utoopilisi summasid me siin teenima ei hakka, sest tegemist on väikese farmiga ja siin kohaldub flat rate, mis sisuliselt tähendab seda, et nädalavahetuste ja ületundide eest me kõrgemat tasu ei saa. Aga see on OK, vähemalt saame hea kogemuse antud valdkonnas ja edaspidi saab ehk suurfirma alla liikuda tõsisemaid dollareid teenima 🙂
Esimesel õhtul kutsuti meid ka pere juurde õhtusöögile (äärmiselt kena või mis!) ja farmer rääkis, mis plaan olema saab. Saime teada, et varsti tuleb teisigi bäkkereid sinna tööle ja siis saab meil väike rahvusvaheline seltskond olema. Olime isegi põnevil, sest eelmises kohas olime ainsad töötajad ja täiesti antisotsialiseerunud 😀
Kohe anti meile farmis sõitmiseks juut (UTE) ja üsna viisakas sealjuures; farmer sõidutas meid läbi linna, et näidata, kus miski asub ja ütles, et kui me veil vaja linnas käia, saame sedasama juuti kasutada. Lebo!
Kuigi linn on ligidal, on tegemist tõelise pommariga. Üks toidupood ja mitte midagi sealt osta ei ole ja kui on, siis on see pea 1,5 korda kallim :S Majad on väga rääbakad ja peatänav midagi erilist ei paku. Järgmine suurem linn asub pea pooleteise tunni kaugusel (sealtpoolt me ka saabusime). Otsustasime siiski hakata seal poodlemas käima vabadel päevadel ja kui seltskond suureneb, saab ju kütsiraha mitme peale jagada. Ütleme nii, et võiks hullemgi olla- Austraalias on ju farme, kus lähim pood on ikka mitme tunni kaugusel…johhaidii…ma ikka imestan, kuidas inimesed nii elavad. Ajutiselt on OK, aga püsivalt….no, thank you! Eestis on hea 😛
Esimesel tööpäeval otsustas aga sadama hakata ja me ei saanud põllul midagi teha. Selle asemel tutvusi põhikuuris (the shed) tavaariga ja püsitöölise Johniga. John on selline väga värvikas kuju- farmer rääkis meile temast eelmisel õhtul, et Johnil suu ees väga filtrit ei ole. Näiteks on ta tegelenud kohvi müümisega ja ühel spordiüritusel olevat neiu tulnud kohvi ostma ja öelnud, et loodab saada mõrudat tassitäit. Selle peale öelvat John nii muuseas: „Don’t worry, this coffee will blow your tits off!“ 😀 😀 😀
Saime Johniga kohe ree peale ja mõnus oli vahelduseks huumorit saada töö juures peale seda masendavat perioodi Meisterpervari juures. Esimesed päevad farmis osutusid parajaks sussivedamiseks, aga vähemalt sain varuosariiuli ja kus mõni polt või mutter käib väga selgeks 😀 😀 😀
Mulle meeldib siinne suhtumine ja nagu John ütleb: „man up!“- kõike tuleb teha. Mulle ei ole mingi probleem minna surveõhuga kummi pumpama või cotton pickeri (puuvillakorjetraktor) küljest metallplaate lahti kruvima ja neid sirgeks lööma, aga on ka hunnik asju, mida ma esialgu ei tea, kuidas teha. Can-do attitude on võti siin hakkamasaamiseks! Mul on isegi hea meel, et ma olen palju pidanud elus iseseisvalt ilma meeste abita toime tulema ja tean, millisele mutrile milline võti sahtlist tuua 🙂
Veel meeldib mulle farmeri põhjalikkus, et meile näidata, kuidas asjad käivad ja rahulik tempo, et jõuaksime kõigega tutvuda ja harjuda. Eelmises farmis oli ainult „quick-quick, efficiency“ ja oodati, et me oleme kogu tehnika ja tööviisidega tuttavad.
Anyways hooaja alguseni (ehk siis selleni, et puuvillataimed oma lehed maha viskaks ja valged pallikesed täiesti avanenud oleks) oli veel aega ja seni tegime kõiki üldtöid nagu kuuri korrastamine, puuvillapresside remont ja hooldus, nende elektrijuhtmete kontrollimine jne jne jne. Vaadakem pilte ühesõnaga 😀
Disclaimer: Põhjus, miks Kevist palju pilte ei ole, on see, et ma usun, et “tüdrukut” neid asju tegemas vaadata on põnevam 😀 😀 😀
Tööjõu- ehk seltskonnalisa
Siis saabusid 2 uut- Saksa kutt ja Iiri piff. Sakslane pandi meie kuuri elama ja tüdruk läks farmeri majja. Mõlemad olid lahedad, sakslane pigem vaiksem küll. Nädala lõpus olid munadepühad saabumas ja sellega seoses pakkus farmer meil trippima minna, kuna tööd siis ei tehta. Sakslasel olid juba plaanid rannikule surfilaagrisse minna, seega meie läksime koos iirlasega kolmekesi. Farmer soovitas meil minna kohta nimega Inverell, mis on tuntud sinise safiiri leiukoht (ta juba teab mu kivihullusest). Sounded like a plan!
Meile anti kaasa suur telk jm matkatavaar ja võisime juudiga minna (aga ei tohtinud kängurusid alla ajada) 😀 Nice!
Kokku olime ära 4 päeva ja 3 ööd- trippisime, kaevasime, matkasime, telkisime, lõketasime, kokkasime, joogitasime.
Esimese öö veetsime ühes tammiäärses looduspargis ja järgmisel päeval sõitsime sinise safiiri pealinna Inverelli. Minu meelehärmiks ei vedelenudki sinine safiir igal pool maas, et korja, kust tahad. Aga see-eest olid ühed teised kivikaevurid nii lahked, et kinkisid mulle oma sõelapanni (minul oli keedupott ainult kaasas :’D) ning jagasid informatsiooni, kust ja kuidas kristalle leida. Üsna sarnane olukord Lightning Ridgega- koht on küll kristallide olemasolu poolest kuulus, aga enamus on juba ära kaevandatud ja lollid turistid tulevad oma õnne proovima ja lõpetavad ikka suveniiripoodides. Põhimõtteliselt juhtus sama minuga- ostsin turismiinfokeskusest kotitäie kaevandatud mulda ja pärast sõelusin selle läbi, et sealt safiire leida. Kotti valisin sisetunde järgi ja see tähendab seda, et ma silitasin seal igat kotikest eraldi, et tunda, millises võiks kristalle olla 😀 Iiri tüdruk vaatas, et ma täitsa uhhuuu vist 😀 😀 😀
Järgmisel päeval, milleks oli pühapäev, avastasime hommikul ärgates, et meie ööbimiskoha vahetus läheduses on miskine laat käimas. Läksime kaema ja kõik mulle meelepärane ka platsis nagu originaalsed isetehtud unenäopüüdjad, motivatsioonitahvlid ja kristallilett 😀
Ei saanud ma sealt üle ega ümber ja lahkusin lõpuks oma uute sõpradega, mis Kevin mulle kinkis 😛
Liikusime edasi järgmise looduspargi poole, kus pidavat olema nahkhiirekoobas. Tee peal leidsime ühe kristallide kaevanduskoha ja läksime tšekkima. UNREAL, aga turmaliinkvartsi kivi vedeleski lihtsalt maas ja igal pool! Ma olin nagu laps kommipoes!!! Laisa kaevandaja unelm! 😀
Jõudsime lõpuks järgmisse loodusparki ja Lime cave nahkhiirekoobas sai ka üle vaadatud- bätte küll ei näinud, aga koobas ise oli ülikõva 😀 nagu labürint. Ja selle sissepääsu ees kasvas mandariinipuu.
Matkasime mööda erinevaid radu ja avastamist jagus küllaga. Igaks juhuks oli kõikjal puude otsas suured ämblikuvõrgud mingi eriti rõveda ämblikuga, niisiis pidi kogu aeg vaatama, kuhu astud…ökkk
Viimase öö veetsime sellessamas pargis ja lõpuks hakkasime tagasi farmi liikuma. Kopp oli ees juba telgis külmetamisest, magamiskotte meil ei olnud ja öösiti läheb siin ikka üpris jahedaks! Üleüldiselt oli tore tripp ja Iiri tüdruk on humorist, aga Austraalia loodus ise sõnatuks ei võtnud jälle…latt on kõrgele tõstetud vist või ei olnud me lihtsalt piisavalt võimsas kohas 😀
Tagasi tööpõllule
Farmi tagasi jõudes oli sinna saabunud veel üks tüdruk Kanadast. Me muidu Keviniga olime ju esimesed, kes farmis platsis olid ja natuke muretsesime, kui hästi teised tulijad üldse farmitööga kursis on. Aga selgus, et kõik on suht puhtad lehed ja me olime isegi kõige „kogenumad“ 😀
Järgmisel õhtul einestasime kõik koos ja saime omavahel paremini tuttavaks. Farmer ütles, et kui meil hakkavad pikad päevad olema, siis me õhtusöögi pärast muretsema ei pea. Tuli välja, et lisaks söögile pakutakse meile ka kärakat (õlle ja veini) 😀 Küll aga tuleb igaühel millalgi pakkuda oma kodumaal traditsioonilist toitu ja napsu. Päris äge idee me meelest ja ootasime juba põnevusega, mida teised pakuvad ja nuputasime oma menüüd.
Uue nädala alguses ei olnud puuvillapõllud ikka veel valmis saagikorjamiseks, seega püüdis farmer kõigile tegevust leida ja tüdrukud pandi maja lasuurima ja poisid kuuri seadmeid remontima (ja ise farmer ütles: “there are no boys and girls, there are workers”- yeah right).
Anyways loetud päevade jooksul saime LÕPUKS puuvilla hakata korjama 😀 Kevin pandi cotton pickeri peale, mina ja Kanada tšikk läksime puuvilla moodulpresside operaatoriteks, Iiri tüdruk boll buggy juhiks (mingi suure korviga masin, kuhu puuvilla korjemasin oma laadungi tõstab ja siis boll buggy toob selle pressi) ja sakslane pandi põldu kündma.
Let’s do this sh*t!
Kera teises nurgas 
Üks kommentaar “Tere, puuvillafarm!”