Farmielu: “Mitte mingit glamuuri ei ole!*”

*tsitaat pärineb Kevi ühelt sõbralt maakoha elu pihta

Esiteks tahan kohe ära öelda, et siin postituses hardcore traktorinäitust veel ei tule nagu lubasin..sorry! Muud juttu tuli nii palju vahele, et romaani tekkimise vältimiseks tegin 2 eraldi postitust 🙂 Aga hea uudis on see, et masinate piltidega rikastatud kirjatükk on kohe praeguse kannul 😊

Kui eelmises postituses tegin sissejuhatuse meie uue eluviisi kohta ära, siis allolev räägib, kuidas meil siin läinud on- oleme ikkagi juba üle 3 kuu siin olnud ja on, millest muljetada.

Cobran farm

Nagu ma juba kirjutasin, on tegemist üpris suure farmiga (ca 6000ha). Kui farmi kaarti nägin, mõtlesin johhaidii, siin ma hakkan iga päev ekslema,  aga võta näpust- ma olen orienteerumise ära õppinud! 😁  Kevini meelest unreal! Niisiis olgu ma eeskujuks kõigile, kes arvavad, et millegagi mitte hakkama saamisel võib enda “eripära” vabanduseks tuua! 😉

Töö käib meil kahes vahetuses, 10-12h ja 6-7 päeva nädalas. Teised teevad 10h päevi, aga meie 12h (ise tahame). Esimesed nädalad olime päevases, et farmiga harjuda ja õppida selgeks, kus-mis-kuidas.

Seekord on meid õnnistatud igati laheda supervisori Alexiga. Ta on minuvanune kutt, hästi chill ja muhe, näitab kõik vajaliku ette ja laseb sul omas tempos askeldada, ei ole mingit kiirustamist (nagu meie esimeses terror-farmis Goondiwindis…”quick-quick”). Eks asi selles ka, et farmi omanikke kui selliseid ju kohapeal ei ole, kes iga senti loeks, mis su tööajale kulub…ja ka teised töötajad on kõik austraallaslikult sõbralikud (neid umbes 5 + indu nimega Kaka 😁).

Traktoristi tööpäev

Töö algab traktori kontrollringiga- vedelikud ja lekked. Siis piilun traka alla ega mingeid loike seal pole, teen masinale tiiru peale ja tšekin, et rattad + kõik muu vajalik ikka terve ja küljes oleks 😀. Kõik OK, ajan hääled sisse ja nunnu kurjaks 😈.

Töö on üldiselt ühest põlluotsast teise sõitmine, mingi riistapuu järel vedamine ja selle jälgimine, et ta ilusti oma tööd teeks. Põllu lõpus tuleb üldjuhul instrument üles tõsta, ümber pöörata ja siis jälle samamoodi tagasi. Suhteliselt lebo ja ühtlasi ka üsna igav…traktor sõidab ise, sina pmst ainult loksud seal. Siinoldud aja jooksul oleme lisaks erinevatele põllutöödele ka igasugu üldtöid teinud, aga neist kirjutan lähemalt järgmises kirjatükis.

Vahetuse lõpus tuleb traktor ja selle järel olev riistapuu ära määrida. Selleks on nende küljes määrdeniplid (grease nipples)…jah, nibud 😅…hahaha 😂…Anyways need nibud tuleb määrida spetsiaalse püssi ja rasvaga 😅…hahah…
NB!…kui te praegu ei naera või ei muiga, siis loete küll vale blogi!

Nii naljakad kui need terminid ka ei oleks, siis tegelikult on see äärmiselt ebasümpaatne tegevus minu jaoks- ei, seal ei ole midagi keerulist, aga lihtsalt see f* määre on pärast IGAL POOL või ei taha korralikult sisse minna! Mõnikord joppab ja kõik läheb nagu lepase reega, aga üldiselt lõppeb see vulgaarse eneseväljendusega 😂.

Kord tegi Kev mind järele, vandus määrdepüssi peale ja see on nii naljakas kui ta nii teeb 😃😃. Siis ma ütlen talle “you look rediculous” ja tema vastab selle peale “I look like YOU”, mille peale mina omakorda ütlen, et minu puhul on see tavaline, aga tema on lihtsalt kentsakas…😅

Vihmapäevad farmis

Kui Austraalias vihma sajab, siis on õue farmitöödel kriips peal ja askeldada saab vaid siseruumides- ja sedagi juhul kui nendeni viivad teed on asfalteeritud või kõvema pinnasega. Olen varasemalt kirjutanud sellest black soil nähtusest (must muda, mis kleepub kõikjale- nii jalanõudele kui masinaratastele ja mis on nii savine, et vesi ei imbu maapinda) ja kuidas see kogu töö tuksi keerab. Anyways tuli meil üks nädal vihma ja põllal tööd teha ei saanud. Õnneks (või kahjuks) leiti meile shedis (kuuris) askeldamist ja saime vähemalt 8h tööpäeva endale kirja.

Tegelesime traktorite hooldustöödega koos Alexi ja mehhaaniku Noeliga. Tegime igast asju, mh käisin traktori all roomiku ketaste õli vahetamas 😃. Tööpäeva lõpus olime kenasti õlised ja tolmused, erinevalt üsnagi puhtast traktorijuhi tööst 😀

Noel on aga farmi tõrvatilk meepotis…ta on selline crumpy vanamees, kohati veidra huumorimeelega. Mind hoiatati tema eest, et ta selline raske iseloomuga. Aga meie läbisaamisel polnud viga, sest ta paistis naisterahvaid austavat, isegi lõõpisime kui ta mu traktorit käis kontrollimas ja vajadusel panin ta paika 😁. Aga vihmapäevadel ajas ta mul küll s*ta keema! Nimelt ta ei kannata kui eestlased (või mõni teine rahvus) oma emakeeles suhtlevad. Kuna meid oli siin farmis omajagu, siis ilmselgelt tuli seda pidevalt ette- me ei räägi ju üksteisega inglise keeles. Niisiis iga kord kui me Keviga midagi omavahel rääkisime, plöristas Noel nagu kaheaastane meile vahele. Algul oli naljakas, aga kui me seda lõpuks 2 päeva kuulama pidime, siis sai küll villand! Kuskil on piir ka! Meie inglise keel on päris viisakal tasemel ja pole eriti probleemi suhelda aussikatega, aga omavahel räägime ikka ju kodukeeli! Ma saaks aru kui meie inglise keele tase oleks alla arvestust ja siis me vahiks seal mokk töllakil- mind ajaks ka selline asi närvi! Aga ei- “kui sa viibid Austraalias, siis pead austraalia keelt rääkima!”.

Isegi Kev läks lõpuks nii närvi ja seda ei juhtu tihti! Tükk aega hiljem kui me olime kord kolmekesi minu traktori juures, hakkas Noel jälle lällutama kui me eesti keeles rääkisime ja siis Kev ütles talle, et miks too aborigeenide keeles ei räägi, ta on ju nende maal? Ja oi bänäänä, kuidas Noel ärritus selle peale, sõimas Kevi dickhead’iks ja tõmbas minema, endal jäid kontrollprotseduuridki pooleli! Unreal! 😁😁😁 Väga õigesti öeldud Kevi poolt, Noel pole samuti siin mingi põlisasukas, mida ta kobiseb kurat!

Uus kodu

Vahepeal jäi aga farmi tööliste maja tühjemaks ning me võisime sinna ümber kolida oma ajutisest elupaigast. Meile see mõte meeldis, sest maja eestlasi täis ja saab sotsialiseeruda väheke…😋 Lisaks tundsin suurt puudust kapist või kummutist, kuhu oma asju sättida, sest toas, kus tol hetkel elasime, ei olnud peale voodi ja omaniku asju täis kirjutuslaua mitte mingit mööblit…😕 Lisaks oli seal mingi nõme tilluke aken, mis otse tänavale näitas ja valgust üldse tuppa ei saanud…nagu mutiurus elaks!

Ümberkolimisel tabas meid aga ebameeldiv üllatus- nimelt polnud toal, mis just vabanes, mitte ühtegi akent! Ahahahhah, vihma käest räästa alla! 😂😂😂 Aga varsti jäi maja veel tühjemaks ja ma rabasin (sõna otseses mõttes) ühe kuti toa meile, kus oli nii aken kui ka kamin lausa! See viimane ei ole küll töökorras, aga vähemalt täidab dekoratiivset eesmärki 😀. Väga rahul 👌

Maja taga on hoov ja terrass, nii et igati muheda elupinna saime 🙃…lõpuks! Aga kõige suurem väärtus selle maja juures on hoopis Karmen! 😍😍😍

Selle nime panin mina talle- Karmen Kass. Väidetavalt olevat ta naabri kass, aga minu meelest oli see kahtlase väärtusega tõde- ta tiirutas ju kogu aeg meil! Hakkasime talle süüa panema ja kiisu käis meil süles nurrmootorit põristamas. No kuidas sa saad nii armsale olevusele ei öelda siis…kassisõbrad nagu me oleme. Lõpuks tuli välja, et ta ei ole ikkagi naabri kass, vaid kuulus meie maja endisele omanikule…mis tollest sai, ei tea. Nüüd on ta igal juhul meie kiisu! 💙

Ööloomad

Kui esimesed nädalad said päikesevalguses sisse elatud, pidime minema öövahetusse. Mulle see mõte oli nii vastumeelne- mulle meeldib öösel magada! Kunagi tegin öötööd ja see ajas graafiku nii segamini, magasin liiga vähe peale ja olin kogu aeg väsinud…aga pääsu ei olnud. Ka Kev ei olnud asjast vaimustuses, aga ei jonninud nagu mina seda tegin 😃

Esimene öö oli suht hull, varahommikuks nägin juba viirastusi suurest väsimusest…magasime pärast ööd muidugi kõvasti vähem kui oleksime muidu maganud ja üsna zombi oli olla. Jäime öövahetusse kahe asemel kolmeks nädalaks, sest üks paar hakkas oma koostööd farmiga lõpetama ja neil poleks olnud mõtet 4ks päevaks veel öövahetusse ronida enne äraminekut. Mulle üldse ei meeldinud see öövahetus ja ma tundsin, kuidas vähene uni mind lambaks muutis- olin hajameelne ja nüri pliiats. Ainuke pluss oli see, et tööst vaba aega jagus rohkem kuna magasime vähem tunde.

Niisiis ma ei jõudnud ära oodata, et saaksime tagasi päevasesse vahetusse ja kui see aeg kord kätte jõudis- tahtsin tagasi öisesse! 😂😂😂

Järsku oskasin hinnata kõike seda luksust, mida öine vahetus pakkus: jahedam (ja lahedam) temperatuur, ei pea vara ärkama, võimalus suhelda pere ja sõpradega, sest kellaajad sobivad ja mis peamine- kuu ja tähed (lihtsalt lummav ilu!). Kuutõus on siin uskumatu lihtsalt!

Ega ilmaasjata öelda, et inimesed ei saa ennem aru, mis neil olemas on kui nad on selle kaotanud. Päevane vahetus oli ebamugavalt palav, kuigi trakas konditsioneer olemas- aga kabiin on ju nagu kasvuhoone, päike kütab läbi klaasi; küll siis joogivesi kippus üles soojenema, farmis käis pidev sagimine ja päevavalguses tundus kõik nii igav…hakkasin tagasi öövahetusse saamist ootama! 😂

Kogu glamuur

Siiamaani olemegi suurema osa ajast öövahtuses olnud. Täiesti ära harjunud ja vahepealsed paar nädalat päevases olid nii ebameeldivad, et kinnitasid soovi öises töötada veelgi. Tegelikult on niipidi ikka ülihea kui päev algab sellega, et sul on kõigepealt aeg iseenda jaoks ja siis alles lähed tööle- mitte vastupidi. Päevases vahetuses töödates on hommikul raske voodist saada ja kiire tööle, õhtul aga liiga väsinud ja loid olla, et oma asjadega tegelda; lisaks peab varakult magama minema ja see lühendab vaba aega veelgi.

Tegelikult oleme aga suht zombid juba suurest töö”rabamisest”. Nädalas tuleb meil keskmiselt 70h kokku (kui teeme 6 päeva, 12h) ja nii oleme töötanud kuust-kuusse. Mõni nädalavahetus võtame 2 päeva vabaks, sest kui poes tahame käia (130km eemal Griffithi linnas), kulub sellele pmst terve päev ja puhata ei jõuagi…tore-tore, Eestis sama hea kui Pärnust Tallinnasse toidupoodi sõita…🙂🔫 See-eest oleme “kaugpoodlemises” nii osavad, et käime seal üle 3 nädala.Vahepeal ostame hädavajaliku kraami kohalikest poodidest, suuremad ostud teeme siiski Griffitis, kus on kõik laiema ja soodsama kaubavalikuga poeketid esindatud 👌

Teisalt eks vahest tahab ikka natuke eemale ka saada, sest meie elu tiirleb ainult kodu ja farmi ümber…ja siin Hay linnas ei ole ka midagi huvitavat. Igav on! Eraelu puudub! Oma majanaabreid me praktiliselt ei näegi, sest töötame eri vahetustes- ja ometigi me just seetõttu tahtsimegi sinna majja kolida, et sotsialiseeruda saaks…😕 Kõik ägedad looduskohad on ka mitmesaja km kaugusel ja kui ainult 1 või heal juhul 2 vaba päeva on, siis eriti kuskile minna ei jõua…

Paar korda oleme siiski ikka saanud “glamuuri” ka tunda- esimene kord oli kui meie majanaabritest paarike hakkas ära kolima,siis pidasime päris mõnusa (vaikse) õuepeo maha- märksõnadeks lõke, sangria ja investeerimisjutud 😀😀😀 Minu kaine septembrikuu alguskuupäev lükkus küll selle õhtu tõttu edasi, aga mis sa teed kui see on ainuke võimalus meeldivaks olenguks?! 🍷😏

Nüüd hiljuti saime jälle vihma (oktoobrikuus oleme päris palju tegelikult saanud! 😑)- nii et jõudsime tööle, passisime 45 minutit kuidas laristas ja siis läksime sama targalt koju tagasi! Aga siis kodus tegime kogu allesjäänud pundiga (mina, Kev ja 3 eesti poissi) filmiõhtu ja peale seda läksime Hay linnamelu kaema 😁😁

Külastasime ühte baar/pubi/klubi-laadset asutust- korralik maakate pidu ikka! 😃😃
70% külalisest oli varbavaheplätudega (mõned karvaste susside ja töösaabastega!) ja mingi hetk hakkasid osad neid õhku ka loopima 😁; esimese joogi sain tasuta, sest üks redneck oli end nii känni tõmmanud ja käristas baarileti ääres välja (kõigile?)- minu viisakast keeldumisest hoolimata ei võtnud baarmen mult raha 😀
Kui meie töökaaslane hakkas shuffle tantsu tegema, hakkas kohalik jorsik teda kuketantsu meenutavaid liigutusi tehes järgi matkima 😂😂😂…joomaijoo! Õhtu nael tuli siis kui üks seltkond tegi põrandal külakuhja (või muud seksuaalses poosis aelemist) ja selle keskel olev neid osutus meie firma sekretäriks! 😂😂😂 Kevin oli imestunud, et mis hooramaja seal toimus, minu meelest igati okas pidu 😁

Minu sünnipäeva aga (15. oktoober) käisime tähistamas 3-päevasel tripi Indigo vallas, Victoria osariigis (mis oli siiani siinveedetud aja ainus, aga üliäge tripp!). Info selle ürituse kohta on salastatud, aga jagan siiski mõned kaadrid fotosüüdistustuste lehel 😉

•

Kokkuvõtteks tahan öelda, et kui teil on sõpru või lähedasi, kellega koos mõnusalt aega veeta, siis leidke oma tihedast graafikust aeg ja tehke seda! Meie oleme siin äärmiselt nukrad, et seda teha ei saa- meie inimesed on kaugel Eestimaal…😔 Aga vähemalt oskame nüüd rohkem hinnata neid hetki kallitega! 💚