See on minu viimane postitus Austraalia elust. See teekond jõuab lõpuks ometi finišisse!
Teekond, mis on tundunud terve igavikuna.
Teekond, mis on täis olnud proovirändrahne.
Teekond, mida ma üldse ei tahtnud väga ette võttagi, kuid mis osutus üheks parimaks minu/meie elus!

…

Natuke on hirmus ka. See on justkui naasemine kuhugi, kus kõik on sama, kuid samas ei ole mitte miski enam sama. Mina ei ole enam sama. Ja ma saabun koju üksinda.

Mitte, et ma oleks alla andnud või jätaks oma teist poolt maha, aga kodus ei malda uued väljakutsed enam kauem oodata, seega TULD! 💣 Ja Kevin jääb “pulmadeks raha teenima” veel! 😁

Elu on spiraal- ringiga tagasi

Peale ginni-õudust pöördusime tagasi vanasse heasse Haysse. Meie vana maja, kus me varem elasime, oli küll rahvast pungil, kuid me ei lasknud sel pisiasjal end segada ning pressisime end ikkagi sisse…😁…ja elasime verandal/koliruumis! Unreal kui vähesega võib vahest rahul olla.
Sama koht, kuid samas ei olnud miski enam sama. Inimesed olid uued, meie vanad sõbrad olid majast peagi lahkumas ning farmis oli juhtkond vahetunud- s.h. meie lemmar Alex töölt lahkunud…😕 Uued pealikud, kellest meie uus supervisor pidavat suht wänker olema nagu meie sõbrad teda kirjeldasid…😁

Traktoritoolid olid meile aga juba soojas hoitud, seega läks töövahetus üldplaanis siiski valutult. Tagasi tööl olles tundsin end kui spa-lebotoolis vedelevat võrreldes ginnis tõmblemisega! Vaikne, privaatne, rahulikult tempos askeldamine on niiiii palju parem. Süda oli rahul.

Aga mu keha ei olnud nõnda rahuliku töötempoga enam harjunud, sestap libisesin tööpäeva lõpus traka trepist alla nagu keedunuudel 😂😂😂!

Endine kolleeg/sõbranna Taisi küsis minu käest, mis mulle Austraalia juures enim meeldinud on ning esimesena asjana kargas pähe vastus- TRAKTORID! 🚜🚜🚜

Ilmselt oleks Eestis ka traktoriga sõitmiseks võimalus tekkinud, minu hää sõbrants peab ju Eesti parimat mahekanepi talu- Tammejuure 🌿🌾…! Aga millal oleks see mu vana graafiku kõrvalt toimunud…ilmselt iialgi. Traktorid on bädässid…ostan endale koju ka kunagi 😁😁😁!

Elu ülikooli magistriõpe

Need 2 aastat Austraalias on olnud õpetlikud ja arendavad, aga ka eraldavad. Kaua isolatsioonis olles võib juhtuda, et see hakkab isegi kohati meeldima.
Iga inimene võiks oma elu jooksul veidi välismaal elada, avardada silmaringi, õppida kodumaad teise pilguga nägema ning oma lähedasi rohkem hindama. Võõras kultuuriruumis ei ole lihtne end nullist üles ehitada ja pole ka vanematekodu, kuhu probleemide tekkides peituda.

Suhte rändrahnud

Öeldakse, et Austraalia tripp on hea proovikivi suhte tugevuse hindamiseks. Ka mina arvasin seda. Nüüd leian aga, et see on paljudel juhtudel lausa sihilik suhte sabotaaž!
Kui romantilises suhtes olles paarid täiendavad teineteist oma erinevate iseloomudega, siis samal tööpostil koos tööd tehes kipuvad need üksteist segama. Vähesed paarid sobivad koos töötama ning meie nende hulka igatahes ei kuulu! Kui palju kordi ma tahtsin Kevinist traktoriga üle sõita…aga no ma siiski ei teinud seda. See ongi siis tõeline armastus vist?! 😁😁😁

Tööl koos, kodus koos, poodides koos, vabal ajal koos, trippimas koos…mees ja naine vajavad omaette aega, et siis taas koosolemise aega nautida. Kuigi no…sellise töörabamise kõrvalt seda muinasjutulisena kõlavat “vaba aega” väga ei jagunud niikuinii.

Üks mu kolleeg ütles hästi: “Ma armastan oma abikaasat kodus, aga mitte tööl.”

Töö rändrahnud

Töödega on olnud tõusud ja mõõnad. Kui ma saaksin otsast alata, siis ei oleks Sydneysse nii kauaks jäänud, vaid esimesel võimalusel maale tõmmanud. Aga eks oli sellelgi, nagu kõigel elus, oma põhjus.
Vähemalt saime sealt lahkudes end ree peale ja võib öelda, et eesmärkide täitmisega oleme siiski üsna edukalt hakkama saanud! 👏👏👏

Kodu rändrahnud

Lugesin kord kokku, et me oleme selle peaaegu 2 aasta jooksul 12 korda kolinud! Endine kolleeg trumpas üle, tema 19 korda!!!
Pidev kolimine on emotsionaalselt raske. Üldiselt me ei tea, mis meid sihtpunktis ees ootab, me lihtsalt võtame, mis saadaval on. Mõni koht on täitsa tip-top olnud, teine selline, et tahaks end kilesse mässida ja mitte midagi puudutada. Suures plaanis läks meil isegi üsna hästi, palju aega olid majad vaid meie päralt (kohati eelis, kohati miinus).

Siiski paadunud isehakanud sisekujundajana oli minu jaoks raske elada ruumis, mis pole minu maitse järgi ega võimaluseta seda selliseks kohandada, sest…varsti jälle vaja kolida ju.

Kokkuvõtteks…

Loogiliselt võttes mõistan ma hästi, miks meile siin Austraalias nii väga ei ole meeldinud. Meil oli Eestis hea elu- oma kodu, pered ja Malchik (Malchik!), südamelähedased tööd, mina oli mõni aeg tagasi püsti pannud e-poe, meil olid super sõbrad ja aktiivne sotsiaalelu. Ja mille vastu me selle kõik vahetasime? Et me saaksime 70h nädalas tööd rabada, elada mööda lambi peldikuid ja et mingi farmer saaks meiega möliseda.

Aga pole mõtet näha vaid halba- me ju saime väga HEA kogemuse 🙂 Eneseületus, täiesti teiste mandri külastus, telgis elamine – once in a lifetime elamus! 😉

 

Austraaliast võtan kaasa avatuma suhtlemise võõrastega, “no worries”/vähem tõmblemist-suhtumise JA PALJU KIVE 😁😁😁

 

So long, OZ!

 

“Sulgesin ukse, mida enim ma kulutasin;
majas, milles tõelise kodu järgi igatsesin…

Ringiga tagasi siia ma seiklesin,
vahepeal rumal, eemale põiklesin.

Öös mulle lootust tähed, need näitasid;
viies mind edasi, kuni soovid mul täitusid.”

(Autor: mina ise ikka!)

 

Suured tänusõnad kõigile, kes toeks on olnud, helistanud-kirjutanud-joonistanud ning tervitused kõigile Austraaliamaal sõlmitud sõprustele!

 

On aeg öeda:

Hüvasti, kängurumaa 🇦🇺

&

Tere, kodumaa!🇪🇪