Aprilli keskpaigast alates oleme koos 20 teise eestlasega (!) cotton ginni hooajatöölised. Ei, tegemist ei ole selle klassikalise võlulambiga, mida hõõrudes hüppab seest džinn välja ja täidab su soove. Tegemist ei ole ka puuvillamaitselise alkohoolse joogi villimisega. Ginning on protsess, mille käigus põllult korjatud puuvill puhastatakse lehe- ja puidusodist. Ütleme nii, et me töötame puuvilla töötlustehases. Ulme masinavärk on selleks ning lõpuks tulebki välja üsna puhas puuvill, mis väidetavalt pidavat üks maailma kvaliteetsemaid olema.
Ootasime juba ammu siia tööletulekut, see oli üks meie (ja nagu näha, siis väga paljude teiste maarjamaalaste) eesmärkidest ginni tööle saada. Natuke joppas ka, et selle töö saime, sest kui ginni manageriga ühendust võtsime, oli just üks paarike alt ära kukkunud ja me saime nende kohad endale! Vähe vedas ikka! Või kas ikka vedas…? 🤔
Tere tulemast Narrabrisse
Linnake, milles nüüd elame, kannab nime Narrabri. Oleme siit ca aasta tagasi läbi reisinud, kui olime Sydneyst plehku pannud. Tookord veetsime ühe öö siinse järve kaldal, millest sel aastal on kahjuks järel vaid kuivanud põhjamuda.
Linnake ise täitsa normaalne, olemas 2 suuremat toidupoodi ja isegi külastatavaid söögikohti. Muidu nagu valdav enamus Austraalia väikelinnu- põhitänav poodidega, mitu baari, kanajalgadel majad ja ümberringi kuivanud hein. Küll aga on selle linna vahetus läheduses (ca tunnikese kaugusel) mägi Mount Kaputar, mis on muidu üsna lameda Austraalia kohta väga eriline tunnusjoon! 👌 Oleme seda juba varasemalt külastanud ning meeleldi kordame ☺
Nagu juba tavaks on saanud, oli taaskord elamispinna leidmine üks paras ajukepp. Paistab, et teatud tegelased arvavad, et kuna me teenime hooajal palju pappi, siis tahame ka majutuse eest rohkem plekkida (kus meid praktiliselt polegi, sest me oleme tööl kogu aeg!). Ega see nõudlus majutuse järele nüüd nii hull ka pole nagu nt Pärnus Weekend festari ajal 😀 Me ei allu provokatsioonidele!
Õnneks on ikka toredaid inimesi ka ja nii pakutigi meile varsti hoopis täitsa oma elamist, korteri näol küll, aga vähemalt hea privaatne. Kuna see oli aga täiesti tühi, siis teine hea inimene ilmutas meile end oma mööbli “laenamise” näol, mille leppisime kokku, et peale hooaega tagastame. Sellised vastutulelikud inimesed teevad küll südame soojaks ☺
Õela korporatsiooni käsilased
Ginni kontoris paberimajandust korda ajades märkasin seinal aukirja “Grower of the year” Monsantolt ja mul tõmbas nägu kaameks selle peale 🤢 Kuigi ma tean, et Auscotti firma kasutab Monsanto tooteid, tabas mind siiski täielik masendus…valus tõde, mille ees olin silmi kinni pigistanud, oli mu ees ja vahtis mulle otsa. Tundsin end silmakirjaliku reeturina, kes müüb raha eest oma tõekspidamised. Ise olen “March against Monsanto” lehe jälgija ja siis töötan firmas, kes on nende suur klient! Öäkk!
Monsanto (nüüd ühinedes Bayer’iga, kaob see nimi küll ära) on keemiagigant, kes toodab põllumajandustooteid nagu GMO seemneid, herbitsiide jm mürgist solki. Nende toodetega on seotud paljud vähi- jm tõsised tervisekahjustuse juhtumid, lisaks vassivad nad oma toodete ohutusega, makstes kinni uuringuid, teadlasi ja meditsiiniinimesi- et nad varjaks tegelikku informatsiooni. Euroopa soovis Monsanto müügiluba täiesti ära blokkida, kuid kuidagi õnnestus gigandil end siiski järgmiseks 5ks aastaks läbi pressida (eks raha paneb rattad käima!).
Artikkel:
Ühtlasi oli just Monsanto see, kes tootis USA-le sõjas Vietnamiga “Agent Orange”-nimelist mürki, mida pritsiti lennukitelt alla, et hävitada džunglit, mille varju vietkongid end peitsid. See mürk aga hävitas lisaks taimestikule veekogusid ning põhjustas meeletus koguses inimestele vähki jm haigusi, nürisünnitusi ja sünnidefektidega laste ilmaletulekut. Aeglase mõjuga kemikaali tagajärjed on tänapäevani olemas.
Artikkel 2:
https://www.huffingtonpost.com.au/entry/monsanto-vietnam-agent-orange_us_57a9e002e4b0b770b1a445ba
Keda teema vähegi huvitab, siis googelmoogeldades leiab lihtsa vaevaga tohutu hunniku inffi. Muidugi ka vastuolulist, aga see siin on minu seisukoht ja indigohingena tekib mul teatud asjade suhtes väga tugev sisetunne, mida ma siis pean hakkama “teaduslikult põhjendama”. Ütlen ausalt- ennem Aussis põllumajanduses töötamist ei teadnud ma väga midagi nendest asjadest…aga kui oled ise selle keskel…rõve noh!
Ja nii see teema mind seestpoolt sööb.
Sõbrad lohutavad, et ma teen seda kõrgema eesmärgi nimel ja kui mina siin ei töötaks, teeks seda keegi teine niikuinii. Aitäh teile toetuse eest, kuigi see ei puhasta mu südametunnistust…😔 Samas edasi ma siia ju jään…
Siit ka väike loo vahemoraal nii enda lugejatele kui ka tuleviku iseendale, kes seda mis tahes ajal lugeda suvatseb: ära tööta oma põhimõtete vastaselt! Sa võid petta oma mõistust, aga sa ei saa petta oma hinge! Lõpuks maksad kõrget hinda selle pettuse eest…
Ja maksma ma hakkasin…
Tööd hakkame tegema 12h päevas, 7 päeva jutti ja 3 vaba, 2 nädalat öises ja 2 nädalat päevases vahetuses. Kusjuures graafik hakkab jooksma minul ja Kevil erinevalt ning kuigi oleme samas vahetuses, ei ole meil ühtegi vaba päeva koos! Algul mõtlesime, et see on normaalne, aga siis selgus, et kõik teised paarid töötavad ja puhkavad samadel päevadel…
Tegelikult me ei olnudki väga nördinud, sest saame mõlemad lõpuks ometi oma aega ja ruumi nautida! 😀😀😀 Me oleme siiski üle aasta 24-7 ninapidi koos olnud- nii tööl, kodus, kui “vabal ajal” (NB! Ei soovita sellist katsumust ühelegi paarile!). Samas oli veidi nõme, et kui tahaksime kuskile trippima minna, siis see ei ole võimalik ja ühtlasi peame skeemitama kuidas autot jagada, kuni üks puhkab ja teine tööl käib.
Kuu aega töötas selline graafik igal juhul meie kasuks. Mina sain rahulikult oma õpingutega tegeleda ja kui Kev oli vaba, ootas mind alati töölt tulles kena õhtusöök. Win-win!
Aga siis hakkas väheke igavaks kiskuma, oma aega nauditud ju küll, tahaks oma kallimaga koos ka miskit ette võtta…? 🤔
Rääkisime ginni manageriga ja vahetasime ära. Kev kaotas küll tööpäeva, aga see oli isegi hästi saadud…samas tekib küsimus, miks siis graafiku looja meid kohe alguses samadele päevadele ei pannud, sest minuga jagas vabu päevi üksik vanamees?! Ah, ega siin maal täpsusega just ei hiilata…
Järgmine tase puuvillanduses, madalam tase töötingimustes
Kevini tööks sai moon buggy juhtimine, mis toob aiast puuvillamooduleid feeder baysse:
Keegi talle väga midagi ei seletanud ja kohe alguses pidi ta öises vahetuses kottpimedas ekslema ja õigeid mooduliridu leidma (ühtegi valgustust mooduliaias ei ole). Kui ta puuvilla masina peale võttes midagi ära lõhkus või maha ajas, pidi selle käsitsi üles koristama ja tuli ikka ette, et suured kandilised moodulid kehva kvaliteedi tõttu laiali lagunesid (sellised nagu me aasta tagasi oma esimeses puuvillafarmis ehitasime). Et alguses sahkerdamist jagus…
Mina läksin kõigepealt tehase pressiruumi. Siin töötab korraga 2 inimest, üks jookseb liini ääres oravaratast ehk:
– võtab pressist tuleva puuvillakuubiku küljest näidistükid;
– skännib need triipkoodiga arvutisse;
– viib näidisterulli lauale;
– tõmbab järgmise koti kottija peale, sulgeb eelmise suu ning paneb valmis uue;
– ning ring algab uuesti!
Kuna sellest seletusest ilmselt muffigi aru ei saa, koostasin abiks visuaali ⬇️
Teine tööline lappab samal ajal kotte ja paneb neile silte külge:
Peale esimest poolikut tööpäeva pidin õhtul otsad andma! Kõik kohad oli haiged- käed, jalad, selg! Töö on füüsiliselt väga aktiivne ja mu eelnev töökogemus on üsna pikalt passiivses vormis olnud (traktoris persetamine). Mul oli hea meel, et saan end töö juures palju liigutada, kuid peale mõningast aega vehklemist sai selgeks, et see on siiski väga nüri ja rutiinne töö, tõsine liinitöö oma kõige ehedamas olekus…👎👎👎
Oma kolleegiga sotsialiseerumine on raskendatud, sest esiteks peame pmst röökima, et üksteist kuuleks; teiseks on kogu pressiruum nii mürarikas, et kogu masinavärgi lärm hakkab aja jooksul kõrvadele ja ajule 😧🔫
Mind lohutas mõte sellest, et ma ei hakka õnneks iga päev seda tööd tegema, vaid minu tööülesanded varieeruvad päeviti. Nii olen ma üle päeviti pressiruumis, vahepealsetel päevadel koristan ginni, sõidan aias ringi ja nuusutan palle:
…ning lõikan-pakin feeder bay’s puuvillamoodulite kilesid:
Aga tegelikult käib müra ja vibratsioon iga tööülesandega kaasa ja see on ikka megaväsitav. Ainus koht, kus enam-vähemgi saab vaikust nautida, on puhkeruum. Seal paistab olevat aga miskine time vortex- istud maha, käib plõks ja paus ongi läbi! Väga müstiline värk…
Esimesed 2 nädalat öövahetuses olid rängad. Hommikul läksime kohe peale tööd magama ja ärkasime nii hilja, et jõudsimegi ainult ägiseda, süüa teha ja juba oligi vaja uuesti tööle sättida. Hakkasin juba mõtlema, et kas me oleme vanaks jäänud…või lihtsalt algusraskused.
Kui tulid vabad päevad ning sealt edasi oli vaja ümber minna päevasesse vahetusse, sain ma üle 2 nädala esimest korda päevavalgel õues olla! Nagu oleks kuskilt urust välja roninud…uskumatu! Müstiliselt hea oli olla ja sain aru, kui väga me ikka vajame päikesevalgust normaalseks funktsioneerimiseks. Tundsin end taas hetkeks elus olevat ja see hetk oli ilus! 🙃
“Kuidas ginnis läheb? O K S E !”
Aja jooksul on asi küll veidi paremaks läinud, kuid üldpildis see töö oli ja on täielik okse minu jaoks. Olen tabanud end korduvalt mõttelt “See ei ole minu reaalsus. Miks ma siin olen…ma ei taha siin olla…”. See on füüsiline ja vaimne piin:
– ma rikun oma tervist müra ja peenikese puuvillatolmu sissehingamisega, rääkimata tugevast nahalööbest, mis mul tekkis; mu nahk kuivab nii hullusti, et mu nukkidesse on tekkinud lõhed ja need lausa veritsevad;
– ma vihkan end, et müün oma põhimõtted raha eest maha;
– ma olen väsinud, nii meeletult väsinud.
Eks see mängib ka ilmselt rolli, et oleme pmst aasta aega 12-tunniseid päevi teinud nii ühel kui teisel farmi- ja hooajatööl; ginnigi tulime otse viinamarja saagikoristuselt ju…see ei ole ikka normaalne.
Aga see on vaid mõne kuu pikkune periood ja uut tööd ei oleks mõtet otsida, kuna esiteks sellega kaotab aega ja raha; teiseks ei tea ju kunagi, kuhu sattuda võib, pärast oleme vihma käest räästa all. Andsime Alexile teada, et kui ta meid farmi vajab, siis oleme ASAP platsis, kuid kahjuks on seal kõik “istekohad” hõivatud.
Kesk ussipesa
Tundub aga, et inimesed siin ginnis on sama mürgised kui need kemikaalid, millega puuvilla kasvatatakse!
Üsna pea tuli välja, et “tore ja lõbus ginnirahvas” on hoopiski selja taga sisisev ussipesa! Ja peamiselt just kohalikud…me ei ole just palju austraallastega koos töötanud, aga need, kes siin ginnis on, on ühed kaheperselisemad ahvid, keda ma kohanud olen! Sinu ees on kõik rõõmsalt “Hey, how you goin” ja viskavad naltsigi, selja taga teed seda, teist ja kolmandat valesti. Palun tulge öelge ja näidake, kuidas tuleb teha siis, mitte ärge vigisege selja taga nagu argpüksid! Lisaks keerati veel sihilikult ka sitta, aga ma ei hakka detailidesse laskuma, muidu peaksin terve raamatu kirjutama!
Kõiki klatšitakse taga, levitatakse kuulujutte ja tehakse rõvedaid nalju töökaaslaste kulul. Masendav sisekliima nii lugupeetud firmas. Eks tegelikult on tunda, et kohalikele me ei meeldi…”võtame nende töö ära”(mida nad ise ei taha ega viitsi teha).
Nagu aga hiljem välja tuli, siis käib püsikaadrile pinda, et nad meist, hooajatöölistest, vähem raha saavad. Ausalt, väga kurb, aga oma pahameelt elada nende peal välja, kes selles süüdi ei ole, on väga madalalaubaline. Seda enam, et viriseval seltskonnal oli kõige lebom töö üldse, istuda konsooliruumis ning jälgida masinaid ja arvuteid, et kõik töötaks nii nagu peab (ehk 90% ajast nad lihtsalt molutasid seal oma nahktoolides).
Ehk lasen end sellest jamast liialt mõjutada, aga…kogenud farmeritena oleme õppinud ühte: pikki ja väsitavaid päevi aitab üle elada hea seltskond tööl. See annab jõudu, maandab stressi. Jagatud naer paneb elama, kui on tunne, et enam ei jaksa. Aga ei…mitte siin. Ma ei saa naerda koos inimestega, kes on võltsid. Ma ei taha neile isegi enam tere öelda…☹
Eks kollektiive ole igasuguseid; mõnes on hea töötada, mõnes mitte. Eks sõltub meist endist ka, kuidas me kellegagi läbi saame või asju tunnetame. Minu jaoks on see hooaeg aga olnud halbade koostisosade kompott, kus mõru ületab magusa. Ja kui mõni lohutas end pangakontole laekuva summaga, siis minule ei mõjunud seegi- farmis töötades teenisime tegelikult umbes samasse auku, aga töö oli 100x lebom ja keskkond stressivaba. Ütleme nii, et isegi kui mul oleks üks aasta veel viisat, siis (siia) ginni ma rohkem oma jalga ei tõstaks!
Lõpp on ligidal
Viimased nädalad on päris hullud olnud. Kõikide nägudest peegeldab vastu väsimus ja tüdimus. Vahetuste vahetusel ei tule vastu enam säravaid nägusid ja tüüpilisi aussi viisakusfraase stiilis “hey-how-u-goin?-good-thanks-and-you”. Lisaks on megakülm, eriti öises vahetuses töötada! Mul on talvejope igal pool seljas! Meil on siin hetkel südatalv ja temperatuur langeb öösiti mitme külmakraadini siiski!
Kahjuks ei ole koduski just märkimisväärselt soojem. Majade seinad on siin papist, akende vahelt puhub tuul läbi ja kütet ei ole. Me ostsime ise endale õliradiaatori ja toppisin isegi puuvilla akende vahele, et külma läbi ei tuleks! Ja siis kõik austraallased imestavad, et kuidas meil, eestlastel, nii külm on- me peaks ju külmaga harjunud olema?! Hallooo, meil on soojad majad, karupüksid ja pufaikad!
Muide, samal ajal kui meie villaste sokkide abiga endale sooja püüame saada, tulevad kohalikud meile varbavaheplätudega või hoopiski paljajalu vastu! Nojah, päeval viskab ikka kuskile 20 kraadi kanti, aga ööd on ju vastikult krõbedad! Ja tubades käivad nad ikkagi jopede ja sussidega… Ei saa nende loogikast ka aru- miks nad siis oma maju ei soojusta, kui siin nii chilli cayenneks läheb? Aga nagu mul üks kolleeg ütles, siis ju nad on siin nii palju kuuma saanud, et see on mõistusele hakanud 😁😁😁
Lõpp hea, kõik hea?
Ei ole aga halba ilma heata ☺ Vaatamata väsitavale tööle ja seal asetleidvale draamale on see ginni periood olnud sotsiaalselt kõige värvikam aeg kogu meie Aussis oldud aja jooksul! Käisime nii kohalike kui kaasmaalastega pubis tisse vaatamas, hommikul peale tööd õlle libistamas, golfitamas ja bowlingus. Saime õnge otsa ka päris mitu kodumaist “oma säga”. Nemad on pannud pervarid tahaplaanile, nendega koos oleme naernud ja ägisenud. Nendega koos pidasime koos jaanipühi ja protestisime Emajõe tselluloositehase rajamise vastu. Aitäh, et olete aidanud seda ginni hooaega üle elada! 😍😍😍
Lõpetuseks minu kolleegi tehtud videoklipp kogu sellest pullist siin:
Kera teises nurgas 