Jah, ma tean. Vahepeal on talv läbi saanud ja isegi kevad tiksub oma viimast kuud…üle kvartali aastast on juba viimasest üllitisest mööda lennanud ja blogis valitseb põud. Mõtlesin juba käega lüüa, kuid olen liiga palju alustatud asju oma elus pooleli jätnud, seega võtan end ikkagi kokku ja kirjutan viimase Austraalias veedetava hingetõmbeni välja!
Kahjuks ei ole enam luksust traktoriroolis kirjanikku mängida ja muud prioriteedid hõlmavad mu vaba aja, nii palju kui seda on. Kui seda blogitükki hakkasin kirjutama veebruaris viinamarjakombaini otsas, siis praeguseks oleme omadega juba puuvillatehases.

Hüvasti, Hay!

7-ndal jaanuaril pakkisime oma kodinad kokku ja lahkusime koduks saanud Hayst. Meeleolu oli üsna nukker, sest maja oli armsaks saanud ja kiisu Karmen pereliikmeks…nagu oleks Eesti kodu maha jätnud, vol 2! Väga südantlõhestav 😟 Õnneks lubas meie supervisor Alex Karmeni enda juurde elama võtta, see pakkus vähekegi meelerahu.

Aga oli aeg muutusteks ja uuteks väljakutseteks! Kõigepealt tõmbasime reisile, et helesinist laguuni ja odavaid kokteile nautida 😀😀! Või vähemalt seda me arvasime, et teeme…
Ma ei hakka meie reisimuljetel pikemalt peatuma, kokkuvõtvalt ütlen, et Vietnam oli täielik kultuurišokk, täiesti teine maailm (liiklus, prügi, elu) ja Bali võitis mu südame oma kujukeste ja kõikjal leviva viirukiaroomiga- tõeline spirituaalsaar! 💜

Kuna vein ja juust olid nendes sihtkohtades totaalne luksuskaup, siis lõpuks juba isegi ootasin Aussi naasemist 😀!
3 nädalat “puhkust” oli rohkem kui küllalt, lõpuks oli kopp nii ees pidevast ümberkolimisest, asjade laokil olemisest ja väljas söömas käimisest. Uued maitsed on küll põnevad, aga lõppude lõpuks on kodune toit ikka see kõikse armsam 😊

Kuhu tööle?

Kahjuks polnud tööplaanid sujunud soovide kohaselt. Lootsime enne reisule minekut juba uued kohad sooja saada, aga tutkit. Alex pakkus meile küll edasi tööle jääda, kuid mina arvasin, et me vajame keskkonnavahetust- polegi enam teab mis igavik meil siin maal veel jäänud olla, tahaks midagi muud ka kogeda kui Hay kuivanud heinamaid.

Sihtmärgiks sai veinitööstus, kas siis Victoria või South Australia osariigis, kus on vähe maaililisem loodus. Kandideerimist alustasime juba oktoobris, kuid jaanuariks, reisi alguseks ega selle aja jooksul meile ühtegi tööpakkumist ei tulnud. Kas jäime hiljaks juba?? Olgugi, et meil otseselt veinitööstuse kogemust ei ole, on meil siiski viisakas farmipagas, masinajuhtimisoskus ja rääkimata sellest, et ma olen kõva sõna veini tarbimises kui sellises 😅

Mida aga polnud, seda polnud. Kevinil õnnestus endale skoorida töö ühes teises puuvillafarmis ja õnneks pakkusid nad enda poolt majutusvõimalust ka. Läksimegi tagasi Aussi jõudes sinna. Elamine oli viisakas ja ainult meie päralt, kuigi kõrval elas pere napakate röökivate lastega.
Jälle tuli elumasendus ja meeletu koduigatsus peale, kogu see teadmatus töökoha saamise osas, kisavad tatikad ja vale otsuse tegemine 😞 Miks me ei võinud Haysse jääda, kasvõi esialgugi?

Siis hakkas minu tööotsimiskuulutusele uksest-aknast pakkumisi sadama (ei tea, kas mu kogemuste pärast või hoopis selle foto, mis mul kuulutuses oli 😁). Igal juhul valikuid paistis jalaga segada olevat. Lõpuks sain kõne kauaihaldatud veinitööstusest South Australias, ettevõttest nimega Kingston Estate Wineries! Tegime ära telefoniintervjuu tööandjaga ja kõik tingimused paistsid olevat nagu rusikas silmaauku- öövahetus, ületunnitasud, traktoritöö…nice! Ei hakanud isegi kaarte panema, kas minna. Kevin oli oma hetkelise tööandjaga niikuinii kokku leppinud, et on proovinädala ja siis vaatavad, kas nad meeldivad seal üksteisele 😀

Ja vaevu saimegi oma kohvrid lahti pakkida kui oli käes aeg need taas kokku pakkida. Austraalia mõistes ootas meid seekord ees üsna lühike tripp, kõigest ca 600 km.

Ja siis hakkas viltu vedama…

Uude osariiki liikuma hakates tundus kõik suurepärane olevat (eesootav töö ja organiseeritud majutus). Tee peal põikasime läbi vanast heast “kodukandist” Hayst, ütlesime tere Alexile ja külastasime endisi töökaaslasi/häid sõpru, kes olid tagasi meie farmi tööle läinud. Ilmselgelt jäime mökutama ja jõudsime uude linna üsna hilja. Tee peal aga tabas meid ebameeldiv üllatus piiripunkti näol, kus pidi loovutama kõik oma puu- ja köögiviljad, kuna eesolevasse piirkonda teise osariigi saadusi viia ei tohi. No mida kuradit, selle kohta võiks tee ääres ammu silte olnud siis olla! Meil oli üsna palju kraami ka, aga kõike ei andnudki välja, hüpaku pommi 🤭

Ja kui me siis jõudsime oma uude elukohta…ja meid võttis vastu omanik, kellega koos elama hakkame…no…teda oli nii palju lihtsalt, et esimese minuti jooksul kui ta jahvatama kukkus, vahetasime Keviniga telepaatilisi pilke, et kuhu me end nüüd mässinud oleme? Elamisel polnud viga, kuigi Hay maja oli ikka kõvasti parem…

Linnake, mille nimi on Renmark, oli ise päris viisakas, korralike toidu- ja muude poodidega ning vaba aja veetmise võimalustega. Aastal 2011 oli elanike arv ca 7500. Järgmisel päeval linnaga tutvudes ja jõe ääres jalutades paluti meil ühe laevarestorani reklaami tulla kliente mängima 😃 Saime mõlemad selle eest tasuta pokaali veini!

Sel päeval oli ka sissejuhatav töökoolitus ja ülejärgmisel saime veiniistandusse minna vaatama, kuidas tööd tehakse ja ise ka proovida. Prooviõhtule läksime õhtu hakul, et näeksime, kus miski on. Sellest küll palju kasu ei olnud ja kui täitsa pimedaks läks, ei saanud mitte muffigi enam aru!

Tööprotsess ise ei ole eriti põnev: harvester ehk siis viinamarjakombain sõidab viinamarjapuude rea kohal ja see masin töötab vibreerimise põhimõttel- masina sees olevad pulgad raputavad puid ja viinamarjad kukuvad kombaini sees olevatele lintidele, mis on pidevas ringluses. Mööda linte liiguvad mammud masina ülaosas olevasse väljaulatuvasse konveierisse ja sealt kukuvad nad edasi kõrvalreas sõitva traktori tünni (millega meie pidime sõitma hakkama).

Täiesti arusaamatuks jäi aga, kuidas masinad oma ridu valivad…meile küll selgitati, kuid meie peade kohal hõljusid ikka küsimärgid edasi…nagu whaaat? “Ah, küll te töö käigus õpite!”, lohutas manager.

Kui me saime ise lenksu istuda, oli paras segadus- kuhu pöörama peab?  Kus on rekka, kuhu ma mammud viima pean?? Kus ma üldse olen??? Lisaks oli traktor täielik õudus, odav hiina pask nimega Kubota.

Siis teatati meile, et töö algus nihkub edasi, kuna viinamarjad pole veel päris küpsed koristuseks. See ei olnud kindlasti hea uudis, niikuinii olime just hiljuti puhkusel ning käed ja rahakott sügelevad töö järele. Aga mis teha…püüdsime siis “nautida” vaba aega. Kahjuks oli ka majaomanikul liiga palju vaba aega ja siis ta arvas, et võib meid surnuks rääkida. Hakkab rääkima ja siis räägib kõik maailma asjad kokku, tugevat monoloogi pidades. Lõpuks hakkasime vältima teda juba ja põgenesime kiirelt majast minema või oma tuppa, et ta meid ei tüütaks. Korduvalt nägime tal külalisi, istusid verandal ja ainult vanamehe juttu oli kuulda…vaesed ohvrid! No see ei ole ju normaalne- vestluses tuleb osata ikka kuulata ka, mitte üksi jahvatada! 😑

Saaga jätkub

Hooaja algus lükkus veelgi edasi ja majaomanik läks veelgi jobumaks. Sisse kolides ütles ta meile, et me oma pesu õue ei riputaks, kuna tal tegelikult ei tohi rentnikke olla ja see reedaks teda (aga see, et meie hoopis teise osariigi numbrimärgiga auto maja ees pargib, on okei?!). Olgu. Järgmiseks ei tohtinud me enam oma jalanõusid õue jätta ja lõpuks tuli ka autovärk ära ja pidime seda hakkama teisele poole teed parkima! Nagu mingid krdi illegaalsed immigrandid oleksime! 😤😤😤

“Aga see ei ole veel kõik!” nagu ütlevad Teleturu müügireklaamid. Ühel heal päeval leidis ta, et kuna me ei jäägi pikaks ajaks tema juurde elama nagu tema arvas (kust ta selle arvamuse küll võttis, ma telefonis ütlesin ju, et me tuleme ainult viinamarja hooajaks ehk siis ca 2ks kuuks??), siis peame rohkem renti maksma. Tõsiselt?! Peame end ja oma asju peitma ja tema arvab, et on õige rohkem raha küsida? Hell, no!

Ilmselgelt otsisime tegelikult juba ammu uut majutust, aga väikses linnas eriti variante ei olnud. Lõpuks skoorisin ühele päevale kaks kohta, mida vaatama minna. Esimene oli selline, et ma oleks tahtnud nutma hakata sealt lahkudes! See oli nagu bomšikute ühiselamu Kopli liinidel! See oli niiiiiii õudne ja räpane lihtsalt!!! Uskumatu, et seal üldse keegi elas! Ja veel raha eest?!?!

Majast välja astudes ma oleks nagu puuga pähe saanud…”Olukorra paranemist loota ei ole” nagu ütleb ühe Tarot kaardi tõlgendus. Järgmine koht, mida vaatama läksime, oli viisakam, aga pagana kitsas. Magamistuba oli täpselt nii suur, et voodi kõrvale oleks me kohvrid püstisesse asendisse mahtunud ja voodi ette muu kraam ning voodisse saamiseks oleksime pidanud ukselävelt sinna hooga sisse hüppama (ehk oli see väike liialdus, aga you get my point). Mees, kes seal elas, tundus see-eest normaalne ja rent oli odav. Lubasime õhtul talle teada anda, kas tuleme sinna elama või mitte. Lahkudes olime üsna nõutud, mida teha…ükski variant ei olnud hea.

Ütlesime oma majaomanikule, et kui ta rendi samaks jätab, jääksime edasi. Ta ei olnud nõus. Huvitav lähenemine- null dollarit on siis parem? Järjekorda ukse taga ei olnud, aga suur tükk ajab suu lõhki. Aga olgu siis nii! Pakkisime oma kompsud kokku ja läksime minema. Täiesti masendav tunne oli…viisime oma asjad uude kohta ehk tillukese magamistoaga elamisse. Ise läksime aga ööseks jõe äärde telkima, et veidi auru välja lasta.

Järgmisel päeval saime paberimajanduse ajamiseks farmi manageriga kokku ja ta ütles, et tal on meile elamine pakkuda. Selgus, et farmi alal on üks tühi maja, kus ennem mingid afganistaanlased sees elasid ja et kui see meile sobib, siis võime sinna kolida. No midaaa?! Miks varem ei võinud pakkuda??? Täiuslik meile ju! Ja me just pakkisime end uues kohas lahti…oleks päev varem seda pakkunud…@#$!$#@

Ega’s midagi. Pakkisime oma asjad JÄLLE kokku ning vabandasime ette-taha selle mehe ees, kelle koju me end üheks ööks kolisime. Niru tunne oli…aga- me saame privaatse maja, kus omaette elada ja nähtavasti üliodavalt või üldse tasuta (see osa oli veel täpsustamisel, aga manageri jutust jäi mulje, et peaasi, et elektri eest tasuksime ning maja-aia eest hoolitseksime).

Maja ise oli küll eluräpane. Need afgannid nähtavasti puhtusest ega hügieenist lugu ei pea…ja nad magasid seal pmst põrandal, tekikeste või lauajuppide peal! Täiesti ebareaalne!!! Tundus, et nad olid sealt päeva pealt lahkunud, kõikjal vedeles söögikraami ja sügavkülm oli lavaši leiba täis, mida nad olid köögis ise kokkuehitatud gaasipliidi peal valmistanud!

Esimene päev kulus korralikule küürimismaratonile ning aroomide neutraliseerimiseks põletasime kuhjaga viirukeid. Tegelikult maja ise oli normaalne ja lõpuks sai täitsa muheda elamise. Käisime õhtul “tagaaias” viinamarju noppimas ja tundus, et nüüd hakkavad asjad ülesmäge minema 🙂

 

Tagasi rutiini

Lõpuks läks viinamarjade koristus ka täie hooga käima ja algas meile juba tuttav töö-kodu-töö rutiin ilma igasuguse sotsiaaleluta. Tööpäevad olid väsitavad, nii vaimselt kui füüsiliselt. Kael oli kange pidevast tahavahtimisest ja kuigi töö oli üksluine, pidi samal ajal suutma keskendunuks jääma. Päevad hakkasid siiski lendama, aga lubatud öövahetusse meid ei pandudki. Küll aga pidime ärkama kell 3 öösel, et kell 4 varahommikul tööd alustada 💩💩💩 Puha öö siis ju veel!

Nädalavahetused olid meil õnneks (?) vabad ja saime veidi trippimaski käia- üle pika aja ookeani näha, mitmel kristalliretkel ja isegi -näitusel. Meie kodu lähedal oli üks vaatetorn, kus käisime päikeseloojanguid ja looklevat jõge imetlemas (ning veini nautimas 🍷).

 

 

Veebruarisse mahtus igasugu tähtsaid kuupäevi, sh Kevini noorenemine, sõbrapäev ja loomulikult Eesti Vabariigi 100. aastapäev, mida me traditsioonilise eesti söögiga tähistasime.

Kevini sünnipäeva tähistasime oma uute sõprade, kanadega…😂😂😂 Ärge siis imestage kui me Eestisse naasedes vähe loomastunud oleme!

Lõpuks oli kauaoodatud hooaja lõpp käes! Viimane päev juhtus loomulikult igasugu äpardusi, küll jäime traktoritega kinni, küll läks rehv katki, kombaini juht kukkus selle pealt alla jms…täiesti hull päev oli! 😅😅😅 Aga tegime ära. Firmalt saime kingiks kasti kohalikke veine ja enne minekut näppasime “tagaaiast” veel hunniku apelsine ja mandleid ka. Free stuff! 👍

Meil oli niii hea meel sealt lahkuda! Meid ootas ees mõnus nädalavahetus sõpradega vanas hääs Hays ja peale seda teekond juba ammu lukku pandud töökohta puuvillatehasesse.

Loo moraal

Lugesin enda kirjutist enne avaldamist korduvalt üle ja ma tunnen, kuidas siit õhkub palju negatiivsust. Midagi ei ole parata- need 2 kuud viinamarjahooajal möödusidki parajas mustas augus. Andsin käest hea töö ja hubase kodu, aga mille nimel? Mind saatsid pidev väsimus vähesest unest ja tunne, et me oleme siin mittekeegid. Töö oli tõsiselt tülpimusttekitav, rida rea järel üks ja seesama (kahjuks või õnneks on mul äärmiselt kehv rutiinitaluvus); puuvillafarmis sõitsid traktorid vähemalt ise ja ma sain seda aega kasutada lugemiseks, tšättimiseks, podcastide või mussi kuulamiseks jne. Kodustega enam eriti suhelda ei jõudnud ja peale töölt koju tulekut olime kasutud. Mind tabas tõsine eksistentsiaalne kriis- ma püüan siia sisse sobituda, aga ei õnnestu kuidagi! Ikka läheb üle kivide ja kändude…jõudu andis vaid teadmine, et see tööots saab varsti läbi ja saame sellest kohast minema, kus nii palju jama on olnud…vähemalt saime ikkagi nädalavahetustel end aeg-ajalt tuulutamas käia ja kui miski mind õnnelikuks teeb, siis on need kristallid 😀😀😀!

Niisiis ei pakkunud Lõuna-Austraalia töökogemus meile väga midagi soovitut- ümbruskond oli samasugune poolkõrb kuivanud heinaga; töö ei olnud sugugi nii ‘glamuurne’ (et sõidad trakaga ringi, veiniklaas käes) ja rahas me ka midagi ei võitnud. Kirusin end maapõhja, et me peale puhkust Haysse edasi ei jäänud. Nii palju stressi oleks olemata jäänud…oleks-poleks. Venelastel olla ütlus, et kui vanaema oleks mees, siis ta oleks vanaisa. Ehk siis pole need oleksid-poleksid olulised. Kevin sai öelda: “Ma ju ütlesin.” Tal oli õigus seekord. Kui ma midagi sellest saagast õppisin, siis seda, et alati ei tasu ideaalset taga ajada. Kui miski on ka lihtsalt hea, siis tuleb seda väärtustada. Ehk oskan tänu sellele õppetunnile nii mõnestki heast asjast nüüd paremini kinni hoida 😉