Hei, Hay!

Me oleme praeguses farmis juba napilt üle 3 kuu olnud ja ma olen siinsest elust täpselt NULL postitust teinud…ohhh, kas aeg hakkas nüüd lõpuks lendama?! See viga saab aga kohe parandatud, sest ma ei taha oma “kuldgala aasta kokkuvõttega” hiljaks jääda, mis saabub juba novembrikuu lõpus- vähem kui kuu aega on jäänud! Pange oma ballikleidid ja smokingud valmis! 👗🎩

Disclaimer: allolev postitus on pigem selline sissejuhatavat tüüpi ning hardcore traktorinäituseks läheb järgmises 😜 Aga stay tuned!

Meie uus kodulinn Hay

Esmaspäeval, 17.07.2017 hakkasime Sydneyst liikuma 700km kaugusele läände väikelinna Hay’sse (jätkuvalt New South Wales osariigis), kuhu tulime oma uuele ametikohale, traktoristideks.

Sõitsime terve päeva ja õhtul ca 7 olime päral. Olime nälga suremas, seega mõtlesime kiire õhusöögi kuskil võtta enne oma uue pealikuga kohtumist. Vaatasime mitmesse kohta ja ühes neist menüüd uurides hakkas kohalik meiega juttu rääkima (nagu ikka siin Aussis kombeks on) ja küsis kust me pärit oleme. Mina juba valmistusin talle selgitama hakkama, kus Eesti asub peale seda kui olin seda öelnud, aga tema hoopis küsis kas me oleme Helene ja Kevin? 😁 Tuli välja, et see kohalik oligi meie uus supervisor! What are the odds?

Hiljem kui ta juhatas meid oma uude koju (sahkerdas meid oma sõbra majja elama, kuna farmi tööliste maja oli puupüsti täis), selgus, et selle maja omanik tuli meile tollessamas söögikoha ka ukse peal vastu!!! Like really- what the hell are the odds?! 😁😁😁
Majas elab peale omaniku veel 2 inimest, kes tegid meile tünga, et on välismaalased, tegelikult oli Eesti paar 😂. Nalja peab saama!
Sättisime end sisse ja ega pikka pidu olnud, kõik teised läksid järgmisel päeval tööle ja meie olime tripist eluväsinud.

Heinalinnast

Hay on ca 2300 elanikuga väikelinn. Peatänavalt leiab paar toidupoodi, söögikohti, poekesi, asutusi jms ning lademes motelle (kesned käivad küll seal??? 😀). Mitte midagi erilist küll…paikneb see eikuskil, ümberringi kuiv ja lame maa. Läbi linnakese voolab Murrumbidgee jõgi, mis on sopase olekuga nagu siin ikka tavaks on…

Jõe äärde on aga rajatud teerada ajalooliste skulptuuridega, mis pajatavad lugusid piirkonna arengust (The Long Paddock). Need on valmistatud terasest ning neid leiab iga natukese maa tagant mööda jõeäärt kõndides. Vaatamata kahtlase kvaliteediga keevitustööle on need kahtlemata tähelepanuväärsed, andes edasi ajalugu kunstilisel moel. Alloleval pildil on näha skulptuur vankriratastest, igaüks kuidagi kannatada saanud oma teekonnal, sümboliseerides niiviisi kunagiste aegade raskusi.

the long paddock wheels — Allikas: thelongpaddock.com.au

Linnakese peal ringi jalutades riivavad silma mõned eriti inetud majad- naljakas, et päikesepaneel on katusel, aga maja ise näeb välja nagu kokkuvarisemise äärel olev tööriistakuur?!

Õnneks on ka ilusaid hoove:

Kuigi nii palju kui minu silmad on neid näinud, domineerib siin pigem üsna lohakas, hoolitsemata stiil või üsna lage plats. Eestis on kuidagi väga ilusad aiad, inimesed kasvatavad palju lilli ja marjapuid, rajavad aialappe jms 🙂
Sellegipoolest on Hay üldmulje tunduvalt kobedam kõigist väikelinnadest, mille lähedal oleme elanud 🙂

Väikelinna professionaalid

Meie esimene päev peale saabumist oli aga väga tegus. Kõigepealt käisime postkontoris oma forklifti (kahveltõstuki) lubade jaoks taotlust sisse andmas ja teate, mis- kogu see protsess oli täielik tsirkus!
Sissejuhatuseks- et saaksime omale forklifti juhiloa (plastikkaart), peame tegema postkontoris selleks avalduse, esitama koolitajalt saadud paberid, erinevad isikut tõendavad dokumendid (erinevad!), laskma teha endast fotod loa peale ja siis plekkima veel selle eest 70 taala (pluss fotod ca 15 taala), et see junn meile postiga kunagi sellele aadressile saadetaks, kuhu me alles jumal teab kuna satume (Sydneys)!

Aga tsirkus alles algab- esiteks ütles postkontori töötaja, et ta ei saa meid selle sooviga teenindada kuna ta on üksi tööl ja ehk saaksime aja kinni panna ning mõni teine päev tulla. No ausalt öeldes väga ei saa ikka küll- me hakkame ju pmst iga päev tööl olema, nädalavahetusel on tore ametiasutus ju kinni ja meil on 60 päeva aega, et oma taotlus sisse anda!
Püüdsin meie olukorda talle selgitada, et meil ei ole võimlik “aega kinni panna” selleks toiminguks, ehk saab kuidagi ikka…ja siis ta pakkus, et kui me oleme nõus nii, et ta vahepeal teisi kliente ka teenindab samal ajal kui meie taotlustega tegeleb, siis saab. No hallloooo, kohe ei võinud seda varianti pakkuda?! Pigem ootame täna seal tiba kauem kui hakka mõni teine päev töölt hommikut vabaks küsima selle jaoks! Johhaidiii….!

Tegime siis fotod ära kõigepealt. Ilmselgelt tulid need elurõvedad ja sita kvaliteediga, kuigi Kev suutis oma feissi isegi üsna sümpaatsena lasta jäädvustada 😁. Minu pildid oleks võinud küll põlema panna ja ega tore tädi ju jumala eest näidanud ka ega küsinud, kas on ok. No õnneks pole tegu päris juhilubadega, vastasel juhul oleksin küll prääksuma hakanud ja uusi nõudnud 😀😀! Mis teha- ei ole kõigile seda fotogeensust antud!

Ja hakkame siis isikut tõendavaid pabereid üle vaatama- selgituseks Austraalias tuleb oma isikut tõendada mitte ainult dokumendiga, vaid sul peab lisaks olema nt pangakaart või pangakonto väljavõte, med. kaart, Aussi juhiluba, kommunaalarve või mõne muu teenuse arve jne jne. Et oleks ikka kindel, et sa siin elad!

Vaatame tädiga pabereid ja juba tekibki järgmine ongelma- nimelt on koolitaja paberil ja minu panga väljavõttel erinevad aadressid. Ei saa nii. Lähme panka muutma. Tuleme tagasi. Tädi pole kindel, kas meie passiga ikka saab taotlust sisse anda, kuigi taotluse lehe tagaküljel on selgelt kirjutatud “Australian citizen passport OR international passport”. No džiiiisas küll! Ma ei saanud aru, kas ta oli lihtsalt nii rumal või me ei meeldinud talle kuna oleme immigrandid. Lõpuks ikkagi sobisid meie passid. Aga siis saime veel 50 korda mööda erinevaid asutusi joosta, näiteks, et auto regole kellegi autoriteetset allkirja saada (!), mille me saime siis linnavalitsuse kontorist jms. Vähemalt on linn nii tilluke ja kõik asub nii ligidal üksteisele, et saime loetud minutitega ühest kohast teise kõmpida. Sydneys oleks sellise tsirkuse peale kogu päev läinud ilmselt!
LÕPUKS saime kõik dokud esitatud ja taotluse sisse antud! Aga kogu see edasi-tagasi jooksmine väsitas (emotsionaalselt) ära küll…💩

Päeva kõige tähtsam käik oli aga arsti juurde- nimelt nõuab meie tööandja arstliku läbivaatamise ning narko- ja alkoholitestide sooritamist enne tööle asumist, et veenduda “heas seisukorras” töölisest. Pidime hunnikus pabereid täitma erinevate küsimustike ja andmete jagamisega. Ootasime oma broneeritud arstiaegu kõvasti kauem kui pidime ja ega arstidki professionaalsusest just ei hiilanud- mind läbivaadanud arstitädi kirjutas nt mu parameetrid valesti üles! Noo ei lasknud ma omale +5 kg midagi juurde valetada!
Muuhulgas tehti meile nägemis-, kuulmis- ja kopsumahutest, Kevinil oli au ka värvitest teha, minule seda ei tehtud (huvitav, kas seetõttu, kuna mul juuksed punased ja seega vaadati, et ah, teen värvidel vahet küll? 😂). Testid-värgid tehtud, saadeti meid koju ja tulemused pidavat hiljemalt järgmise päeva hommikuks tööandjale saadetama, mil ühtlasi pidi ka olema meie esimene tööpäev.

Tõus puuvillatööstuse karjääriredelil

Kolmapäev, 19. juuli läksime allkirjastama töölepinguid ettevõttega Auscott Limited, kus meist said ametlikult traktoristid. Seekord on tegemist üsna suure ettevõttega, mille juured asuvad hoopis USA-s, Austraalias on neil päris mitmeid filiaale, küll puuvilla ginne ja farme. Paberimajandustki käisime ajamas ginni kontoris, peale mida sõitsime hoopis kaugemale farmi (Hay linnast ca 30km). Aga tööd veel tegema ei saanudki…pidime lugema läbi lehekülgede kaupa ohutusnõudeid ja isegi eestikeelse tööjuhendi 😅!

Viimane oli küll nii kentsakas, et ma küsisin inglisekeelse asemele. Niikuinii omavahel suheldes kasutame ingliskeelseid väljendeid ja eestikeelsed ajavad pigem juhtme kokku kui tulevad kasuks- no kes see ütleb PTO kohta jõuvõtuvõll?! Hahahhaha 😁😁😁.. või drosselklapp (throttle)…😁 Ehk kodumaal on need väljendid normaalsed, aga siin küll mitte. Igatahes väga lahe, et meie tilluke rahvus on siin suurel maal lausa omakeelse tööjuhendi saanud ✌

Lõpuks kui meile olid mähkud jalga tõmmatud ja lutid suhu topitud, lasti vastsündinud farmi peale ringi roomama. Farm ise on ca 6000 hektarit suur (!), mis meie mõistes on ikka hiiglaslik! Nt workshopist, kuhu autosid pargitakse, on ühele kaugemaile põllule 20 km. Kogu farmi läbimõõt on aga kuskil 30 km! Hmz, see ju pm sama kui Tallinnast Kosele sõita! 😃😃
Esimene päev möödus suuremalt jaolt mööda farmi ringisõitmisega, kanalite otsade lipukestega märgistamisele ning muule üldtööle, et sisse elada. Peale meie töötab siin veel 4 eestlast- 2×2 paarikest, üks neist (kes tööpakkumise postitas) läheb aga üsna pea Eestisse puhkusele.

Traka lenksu saime alles järgmisel päeval! Kevin läks linttraktori peale põllule vagusid sisse sõitma ja ma ripperi peale- sisuliselt mullakamaraid lõhkuma. Minul oli au sõita tuttuue traktoriga, mis just oli farmi saabunud!