Valge lumi Austraalia moodi

 

Selline on (üks) meie puuvillapõld- justkui hiiglaslik lumepallimeri.

Esimesel päeval moodulpressioperaatorina torkas silma tarantel pressi seinal- see küll head ei tõotanud…vhöhöh…anyways ma suutsin end kokku võtta ja oma peas otsustasin, et ma ei puutu selle hooaja jooksul ühegi ämblikuga kokku. Selles suhtes olen siin ikka kõvasti arenenud, et üsna chilliks muutunud nende kaheksajalgeliste elukate osas…:) Kui nad just mulle näkku pole hüppamas!!! 😀 😀 😀

Õppisime oma uut ametit ühe pikaajalise moodulpressi operaatori kogemusega vanakese pealt, kes ka meie farmi tööle tuli. Midagi rasket seal ei olnud, anna aga hagu pressimisega. Mina sain kõige suurema pressi (ja farmeri sõnul kõige parema):

Kogu meie tööprotsess on selline: cotton pickerid imevad puuvilla endasse ja kui nad täis on, sõidab boll boggy nende kõrvale ja laadung kallatakse sellesse. Seejärel sõidab boll buggy meie presside juurde ja valab sellesama laadungi meie pressi, kus me seda töötlema hakkame. Ühte pressi mahub umbkaudu 6-7 laadungit, minu omasse isegi rohkem. Kui press on pooltäis, hüppan sinna sisse ja panen 7 nööri sinna sisse.See toiming on vajalik, et hiljem puuvillapätsile katet peale tõmmates tuleksid kinnitusnöörid keset pätsi välja.
Kui mu press hakkab täis saama, tuleb ise sisse ronida ja cottonit laiali ajada, sest boll boggyst tuleb see ainult ühe külje pealt sisse ja jääb vastasel juhul ebaühtlaselt. See võtab ikka päris võhmale seal puuvilla sees möllamine 😀

Igaks juhuks sain korraliku lööve ka sellest, jumal teab, mis pasaga nad seda puuvilla pritsivad, ei ole ta midagi „armas ja pehme valge pallike“…krdi mürgivatt 😀
Kui press on täis ja puuvill ilusti kõvaks klopitud, tuleb avada pressi tagauks ja tõsta tagaots üles, seejärel hüpata trakatsi rooli ja sõita press puuvillamooduli pealt minema.

Mina sain loomulikult kõige „vingema“ traktori Jack’i: see oli ülivana, ühtegi tuld selle küljes ega sees ei olnud (kuniks ma nõudsin esituld, et näha, kuhu ma pimedas sõidan!!!), süütevõti oli sellel pooleks murdunud, tagurpidi ja parkekäiku pidin haamriga sisse taguma ja siis mingi aja pärast hakkas masin käivitumast tõrkuma ja ma pidin igakord enne lenksu istumist õhufiltri plaadi eest kruvima ja aerosooli sinna laskma 😀 Unreal!

Lõpuks kui kohapealt minema said, tuli press järgmisse kohta transportida ja siis tagasi oma mooduli juurde tulla seda “sisse pakkima”. Selleks tuli hiiglaslik kate lahti rullida, ronida üks selle ots näpus, mooduli otsa ja vedada see üle. Olgu öeldud, et üksinda oli seda kaunis keeruline teha ja tuulega hoopistükis võimatu. Minu moodulil ei ulatanud vahel isegi nööre siduma, sest see oli nii kõrge ja mõned katted olid lühemad kui teised!

Aga- no dramas, I can do this shit! I am Xena 😀
Xena on minu hüüdnimi siinses farmis, mille pani mulle John. Kord olevat John Kevinile öelnud, et sinu naine ei karda vist midagi ja Kev ütles selle peale, et ma olevat kunagi eelmises elus naissõdalane olnud ja üllat-üllat, mis seos sealt siis tuli 😀 Igatahes mulle see meeldis, ma olin väiksena hull Xena sarja fänn 😀 Ja paistab, et kõigile sobis see nimi, sest nii hakkasid mind kõik, k.a. farmer ja tema naine kutsuma 😀

Päevad hakkasid 12-13 tundi pikad olema ja kui esimestel neist jagus energiat hilisõhtuni välja, siis järgmistel hakkas ära vajuma. Minu meelest on see seepärast, kuna kaotasin pressimise käigus 2 oma kristalli ära, mis just energia andmiseks mul kaasas olid (punane jaspis ja karneool kui kellegil vaja teada)…olin nii õnnetu ja andsin two-ways (raadioside vms) kõigile teada, et nad oma silmad lahti hoiaks, ehk näevad mu kive kuskil…
Minu kive küll välja ei tulnud, aga John tõi mulle sama värvi põllukive asmele 😀 How nice!

Kui olime 9 päeva jutti tööd teinud, tuli väike vihm ja saime vaba päeva- thank fuck! Tõmbasime kohe end linna poodi ja õhtul oli meie majas „pidu“ 😀

Kanada stiilis õhtusöök

Ühel vabal pühapäeval võttis Kanada tüdruk kätte ja tegi otsa lahti oma kodumaise söögi valmistamise tavaga. Meile pakuti Ceasari salatit ja juustuga kartuleid, magustoiduks karamellikorvikesed ning napsiks samuti Ceasari-nimeline kokteil. Viimane oli tuntud Kanadas kui pohmellikoks 😀 Nimelt sisaldas see kõikvõinalikke juurvilju ja nende mahlu ning pitsi viina 😀 😀 😀 Üsna huvitav kooslus ja ei saa öelda, et see paha oleks olnud 😛

Uus nädal, uued tuuled

Üsna pea toimus töökorralduses muudatus ja Kevin pandi ka pressi peale, sest too vanake läks töölt ära, kes meid alguses õpetas. Kevin oli hämmingus, et issand, siin peab ju päriselt ka tööd tegema! 😀 Krt, miks naised alati raskema töö peale pannakse ja mehed lebotavad masinavärkides??? 😀 Tegelt mul hea meel ja ma ei tahakski traktoris persetada, muidu peps ka paisuks kohe :S 😀

Pärast kõva töönädalat, mil farmer ütles, et “we work too hard”, saime nädalavahetuse vabaks. Sai jälle poodletud ja veinitatud ja pühapäeval võtsime ette ja tegime traditsioonilisi Eesti toite 🙂

Menüüsse valisime välja küüslaugurullid, hapukapsasupi, Kirju koera koogi ja napsuks Eesti viina 😀 Valmistasin isegi eestikeelsed menüüsedelid, et kõik näeksid, kuidas meie keel kirjapildis välja näeb 😀

Farmer tõmbas kohe t-särgi peale lipsu ette kui nägi, mis “noobli” õhtusöögi me valmis panime 🙂 😀
Ja jumalauda kui nad hakkasid neid sõnu kokku veerima 😀 😀 😀 😀 😀 Ma pidin end laua alla naerma, see oli ülinaljakas!!! 😀
Ütlesime, et hapukapsasupp on tuntud kui “puuksusupp”, et siis teavad arvestada, kui tuul puhuma hakkab 😀 😀 😀
Igal juhul farmer ja tema naine olid väga vaimustuses kogu söögist ja teistele meeldis ka 🙂 🙂 🙂

Ja järgmisel päeval keegi ei puuksutanudki!

Tagasi rutiini

Edasi jätkus meie tööelu rutiinses vormis, press-press-press, kopp oli ees 😀
Iiri tüdruk valmistas oma õhtusöögiks üsna tavapärase roa liha-vorstikesed-kartulipuder-juurviljad (nende kodumenüü on Austraalia omaga üsna sarnane ning erilise roa valmistamiseks ei olnud vajalikke toiduaineid siin müüa), napsiks valmistas Iiri kohvi (mmm, see oli küll hea, kuigi olen seda varem ka saanud).

Meie aeg puuvillafarmis hakkas vaikselt otsakorrale jõudma, seega juba järgmisel päeval peale iirlase õhtusööki tuli sakslase etteaste.
Ta valmistas mingit peekonilõikudes liha, mis oli üliheaaaa! See võttis tal 2 päeva aega, et valmis saada…hull mehkeldamine ikka. Aga maitse poolest võiks öelda, et see on seda väärt 😀
Magustoiduks pakkus ta tiramisu kooki ning šnapsiks oli tomati- ja apelsinimahla-viina-tobasco segu- see oli ka päris hea! Terav, aga hea järelmaiguga (mitte nagu näiteks Millimallika shot Valli baaris!:D )…nice.

 

Lõpusirge

Selle nädala lõpul kui Iiri piff oma õhtusööki valmistas, saime aga „halva uudise“- nimelt tahtis farmer reedeks põllud valmis saada ja hooaja ära lõpetada. Kui me räägime kuupäevadest, siis oli reede näol tegemist alles 19-nda maiga! Me lootsime ikka mai lõpuni töötada ja peale rasket rassimist Eestisse puhkama-mängima saabuda…see lõi meie plaanid segamini ja tekitas oodatavasse palgakalkulatsiooni suure augu. Austraalias teenib nädalaga päris palju, niisiis tekitas uudis mus frustratsiooni. Hea vähemalt, et me lennupileteid polnud jõudnud veel ära osta! Teiste suhtes oli ka veidi nõme, et nemad peavad ju hakkama ka uut tööd vaatama, aga millal nad jõuavad kui me nädala lõpuni rassime iga päev hommikust õhtuni tööd teha?? Olin vähe pettunud farmeris, ma muidu pidasin teda ikka väga normaalseks inimeseks, aga antud olukord oli liiga tema huvide poole kaldu…jube jonn tuli vägisi peale kohe :S

Hakkasin kiiruga töövõimalusi uurima, ehk saame kuskil nädal-paar tööd teha enne kojutulekut. Oleksime võinud ju niikaua ringi ka trippida, aga ausalt öeldes oleks see liiga pikale veninud ja kuna antud hetkel on siin sügis/talv, siis välised ööbimised on päris külmad ka…Kevin ei oleks küll viitsinud väga uue töö pärast tõmmelda, aga mina käisin peale, kuna ma olin juba mõtetes teenitud summad ära paigutanud ja jonnisin, et mul vaja saada seda raha 😀
Riputasin vanasse heasse Gumtree’sse kuulutuse, et otsime ükskõik millist tööd ja sain juba paari päevaga mitu vastust. Ainult üks neist osutus enam-vähem mõistlikuks ja õnneks üsna lähedal- Moree linnas, kus me tavaliselt söögitavaari käisime ostmas. Leppisin tolle bossiga kokku, et anname teada kui hakkame sinnasuunas liikuma ja siis tuleme vaatame asja üle. Samal ajal lootsime muidugi paremat saaki konksu otsa saada, aga vähemalt oli midagigi…

Hooaja pidulik lõputseremoonia

Lõpuks oli kauakardetud hooaja lõpp käes- ja veelgi varem kui planeeritud ehk saime kõik tehtud juba neljapäeval. Õhtul viis farmer meid kõiki kohalikku Hiina restosse sööma ja selle kõrval olevasse baari jooma 😀 Tema kulul sealjuures!
Väga äge oli tegelikult ja me panime seal siukse möllu maha, et väike Mungindi linnake pole seda ammu näinud ilmselt 😀 😀 😀

Järgmine päev oli mul kerge pohmakas igatahes (kuradi viskikokteil purgis!!!) 😀 Ma isegi ei mäleta, millal viimati sellist tunda sain, sest Austraalias kuu aega olles lõppes mul pooleaastane „alkoholidieet“ ja peale seda olen vaid veini „degusteerinud“ 😀 Niisiis pole pidanud halva enesetunde pärast muretsema…no igatahes…üsna ebameeldiv oli 😀

Vegeteerisime oma päeva õhtusse, siis vaatasime sakslase ja kanadalasega harivat ajaloolist Eesti elu filmi „Päevad, mis ajasid segadusse“. Ingliskeelne tõlge oli huumor omaette 😀

Pühapäeva hommikul läksid teised bäkkerid trippima, meie aga pakkisime oma nänni kokku ja asusime teele järgmise tööposti poole…

 

Veidi nukker oli isegi lahkuda, aga selline see Austraalia elu on…pidevas liikumises.