Meie kuuajaline ülikõva suvepuhkus kodumaal oli möödas sõrmenipsu kiirusel ja juulikuu alguses reisisime tagasi kängurumaale. Lend kestis seekord pea 30h, Sydneysse pidime jõudma ca 7 hommikul. Lennukast saime välja alles kell 9, sest lennuki õhkutõusmine hilines tunnikese Hong Kongis ja siis olid veel mingid viivitused…nagu niigi pikk tripp ei oleks! Anyways mõtlesime alles õhtul magama minna, et unerežiim nii paigast ära ei läheks…yeah, right! Päeval käisime ostukeskuses süüa ostmas ja selline tunne nagu oleks mingeid aineid tarbinud…kõik käis ringi ja nagu pilvedel astuks…maa liikus- väga utoopiline!👽 Läksime ruttu koju magama! Aga DŽIIIIISAS kui effing külm seal majas oli!!! Vastikult külmmm ja rõske! Ostsime kohe endale sojakiirguri, sest ühtegi radiaatorit ega asja seal toas ei olnud😨
Kargest Eesti suvest veelgi kargemasse Austraalia südatalve- kui meil on juulikuus kesksuvi, siis maailma teises nurgas on vastupidi- talv. Seekord olime targemad- pakkisime villased sokid ja talvejoped kaasa 😃 Ühtlasi olime ka selles osas targemad, et vaatasime majutuse välja tükk maad enne saabumist. Leidsime soodsa hinnaga toa “eestlaste majas”- magus hind oli aga tingitud sellest, et tuba oli varasemalt olnud garaaž. Mõtlesime, et savi see, ega me Sydneysse niikuinii ei kavatse kauaks jääda.
Maja oli ka seest dekoreeritud ägedate siltidega stiilis „tore, et tulid, aga veel parem, et ära lähed“. Siis saime teada, et üürileandja tegeleb reklaamkleepsude trükkimisega- päris cool! Oleks võinud lasta endalegi mõned Eesti-teemalised kleepsud teha, aga no loll pea on ikka ihu nuhtluseks..
Maja ise ka eestlasi täis- juhtumisi elasid seal minu keska klassiõe sõbrad ja ta tuli isegi sealt läbi, Kevin kohtas aga ühte tüüpi oma Eesti töökohast. Öeldakse, et Eesti on väike, aga paistab, et terve maailm on väike! Korralik diskomaja oli, suures toas viisakas helisüsteem ja isegi peovalgusti ning maja ees oli õuelaternasse väike diskokuul sätitud. Not too bad, uself? Isegi tiba kahju oli, et me kauemaks sellisesse majja ei jää 😛
Niisiis hakkasime kohe endale farmitööd otsima- Sydneys plaanisime olla nii minimaalselt kui võimalik. Nett oli uimane ja majas ebameeldivalt külm…ja selgus, et oleme tagasi Aussi saabunud täpselt nii lollil ajal, et ühtegi hooaega pole peal ja tööpakkumiste valik oli üsna kesine. Tabasime end mõttelt- ehk oleks pidanud ikka kauem Eestis olema? Samas sügisel tulebki Aussi suures koguses working holiday rahvast sisse ja töökohtadele oleks suurem konkurents…no aga siin me oleme, nii et tuleb hagu anda!
Segaduses nagu pimedad lesbid kalaturul
Kust aga pihta hakata?! Kevin tahab Perthi, Western Australiasse minna, et sealt auto osta. Nimelt on meie armsas New South Wales osariigis (NSW) autot pidada kõige kallim 😐 meile maksis nt pool aastat auto rego (registratsioon, et su auto üldse tohib liikluses osaleda+ kõige madalama taseme kindlustus, mis katab vaid õnnetusjuhtumi korral med. kulud) üle 600 dollari! Pool aastat!💰🔫
Rego peab kogu aeg olema ehk siis tuleb seda pidevalt uuendada, lisaks peab veel kord aastas inspectioni ka ära tegema, mis on meie tehnilise ülevaatuse sarnane toiming. Ja otse loomulikult tuleb need asjad korda ajada NSW osariigi piiride sees, aga kui sa oled tüüpiline reisisell, siis sa ju liigud ühest osariigist teise. Ja siis lähebki keeruliseks- siin ei ole vahemaad nagu Tallinnast Viljandisse minekul…ehk kui sa oled oma NSW registreeringuga Queenslandi põhjaossa trippinud, võib teekond lähima maanteeameti bürooni olla 1000km. Ainult selleks sinna sõita üsna lamp ikka…
See-eest WA osariigis on mitte ainult odavam rego, vaid seda saab ka neti teel uuendada, ilma, et peaks Aussi „Arkki“ kohale ronima. Lebooo 👌
Küsimus on nüüd selles, et kuidas meie WA-sse saame?? Oleme Western Australia pealinnast Perthist ca 4000 km kaugusel. Autoga sinna ei sõida, sest seal oleks seda raske maha müüa…kui lennukiga minna, siis peaksime enne auto maha müüma…ja kuhu me kogu oma tavaari paneme?? Kohvritesse ei mahu kõik elu sees ära ja samas ei saa maha ka jätta eluks vajalikke asju nagu tekid-padjad, telk, külmakast jne.
Samas kas on üldse mõtet ainult auto ostuks sinna minna? Tööd seal praegusel ajal niikuinii eriti ei ole väga ja me oleme ju hooaegade hundid- 40h nädalas tööd teha on pointless! Ähh, miks me küll kohe ei võinud Austraalias Perthi lennata ja sealt autoga edasi mööda maad? No tagantjärele tarkus ei aita, aga ennast sai ikka kirutud! Eks elus tuleb ikka kehvi otsuseid ette, ju oli see siis millekski vajalik.
Lisaks Perthi mineku dilemmale ei suutnud me ära otsusta, kuhu tööd üldse vaadata. Lappasin taas töökuulutusi ja peab nentima, et üsna kiratsev valik oli igas osariigis…😕
Paar head pakkumist siiski leidsin ja lendasin kohe peale ka- ehk aitab kusagile tööle saamine asjad ise paika loksutada…
Tulemus: Üks neist oli üsna asjalik, aga tundide arv nädalas oli meile liiga väike. Teine, mis oma sisult pidi olema komplekteerimise-laadne töö, osutus hoopis vanaks heaks apelsini korjamiseks! Vastasin viisakalt, et otsime „väljakutsuvamat“ ametit ja ütlesin ära.
Suht nullpunktis tagasi ja jätkuvalt ragistasime edasiste plaanide osas pead, nii et Eestissegi oli vist ära kuulda…tahtmatult hakkas must masekas peale tulema, justkui oleks jälle täiesti esimest korda Austraalias!😟
Kõrgem kvalifikatsioon
Otsustasime oma töövõimaluste parendamiseks teha ära forklifti (kahveltõstuk) load. Saime üsna ruttu ühele koolitusele löögile, selle iseärasusega, et kui ülejäänud kursus oli materjalid enne algust omale meili peale saanud, siis meil viimase minuti registreeringu tõttu seda privileegi ei olnud. Aga mõtlesime, et mis seal ikka, niikuinii võetakse kõik koolitusel läbi ju.
Koolitus võttis aset nädalavahetusel ühes Sydney laoruumis. Me, lollid, läksime pusaväel ja terve faking päev värisesime seal sees! No unreaaaaal kui külm seal oli! Mingi gaasileek seal töötas, aga no see pmst soojendas õhku katuse all ja abi sellest ei olnud. Elurõve!😳
Anyways koolitus ise oli jagatud kahte ossa: esimesel päeval pool oli teooria, pool praktika ja teisel päeval alguses kirjalik eksam ja siis sõidueksam. Teooriat oli omajagu, aga ilmekas õps tegi selle üsna huvitavaks. Sõit läks hästi, eks me mõlemad mõned korrad forkliftiga ennem ka sõitnud ja askeldanud ju, üldiselt mis seal masina juhtimises ikka rasket on 😛 Kevin, va suli, käis Eestis olles veel isa töö juures harjutamas ka natuke, eriti lebo.
Õhtul käis räme tuupimine, pidime läbi kirjutama ca 60 küsimust! Samal ajal toimus meie majas aga pidu! Kurat küll, no oli ikka kehv ajastus 😂😂😂 aga luuslangi ei saanud endale lubada, kirjaliku eksami läbikukkumine toob endaga kaasa uue ja tasulise eksami. Niisiis olime tublid ja keskööks saime kõik tehtud 👌
Järgmisel päeval saime enne kirjaliku eksami algust oma sõitu harjutada. Kõik läks libedalt. Hakkasin juba kannatamatuks muutuma kui eksami algusaeg venis- saaks juba kaelast ära! Eksamit viis läbi hoopis teine onu erinevalt sellest, kes meile teooriat andis. Kui ta sai teada, et grupis 2 eestlast on, muigas ta ja ütles, et eestlased on nende majandust üle võtmas 😅
Kirjalik eksam läks hästi, kõik 60 küsimust said oma vastuse ja mul oli hea meel, et mu kunagine „hea pea“ täielikult hävinenud ei ole! Sama oli Keviniga- olime esimesed pastaka käestpanijad. Hakkasime ootama sõidueksami algust. Vaikselt hakkas närv sisse tulema ja keha värisema. Mul on nö lavahirm ehk siis ma lähen meeletult närvi kui pean mingi rahvahulga ees esinema või midagi sooritama…
Kõik, kes mind vähegi teavad, leiavad, et see on absurdne, sest ma olen muidu nii elav ja julge, rääkimata kõva häälega 😃 Aga paraku see kõik kaob kui ma pean esinema. Kõhus hakkab keerama, käed värisema ja kui on vaja midagi rääkida, on mul kõik peast pühitud ja halvimal juhul ei tule sõnugi suust…😕 Ma ei tea, miks see nii on. Aga kahjuks rikkus see „eripära“ ka mu sõidueksami ära. Eelnev närv lõi välja ja kui ma olin forkliftiga õrnalt ühte riiulis olevat alust nüksanud, siis mu esimene ja ainus mõte oli, et nii! Nüüd kukkusin läbi! Läksin sellest veelgi rohkem närvi ja soperdasin kogu eksami ära, miski ei tulnud niimoodi välja nagu harjutuskordadel 😔
Eksamineerija küsis minult, mis juhtus- ta nägi, et ma oskan sõita ju. Rääkisin talle oma lavahirmust ja ta julgustas mind vabamalt võtma- et küll ma hakkama saan. Ta ütles ka, et andis mulle eksamil lisavõimaluse oma soperdist heastada, aga ma olin juba nii närvipundar sel hetkel, et ei õnnestunud kahjuks. Uuele eksamile sain alles peale 48h minna, selline on regulatsioon. Kevin see-eest sooritas sõidueksami nagu muuseas ära ja sai oma vajalikud paberid loa väljastamiseks kätte. Mul oli Kevini üle hea meel, aga endas olin küll pettunud…ei saanudki koos tähistada!
Vahepeal sebis Kevi sõber Jaan meile aga väikse tööotsa ehitusobjektile ja saime veidi lisaraha teenida, mis oli supernova, sest ega forklifti koolitusele kulus päris palju ja ega meie tubagi tasuta majutus ei ole. Nädala lõpuks sain aja kordueksamile, kuid siis see lükati reedelt pühapäevale- väga halb uudis, sest me pidime laupäeval Jaani juurde (sünnipäeva)pidusse minema! Jälle elukehv ajastus…aga no mis sa teed. Pidu oli mega ja venis pikale ning sellest johtuvalt läksin sõidueksamile hoopis teistsuguse värinaga 😅
Soovitatakse ju „närvide rahustamiseks“ väike lonks kangemat võtta (mida ma isegi vajadusel plaanisin teha enne eksamit!), aga nüüd polnud lonksu vajagi, see oli niigi eelmisest õhtust sees 😂 Igatahes eksam läks nagu lepase reega ja onu ütles, et nii oleks pidanud juba eelmisel korral minema. Nõudsin oma võtmehoidja ka sisse ja tegime paberitga minekut 👌
Hakkab looma…
Jätsin kõige magusama osa aga lõppu 😊 Samal nädalal kui kurikuulus forklifti sõidueksam sai sooritatud, leidis Kev vanast heast „eestlased Austraalias“ FB grupist originaalse sisu ja ideaalile ligilähedase tööpakkumise- nimelt otsiti ühte farmi meie New South Wales osariigis traktoriste. Lendasin kohe peale ja moosisin tööpakkumise edastaja ära. Üsna pea oli mul supervisori number, kelle ka ära moosisin 😃 Järgmisel päeval teatas vahva eesti poiss, et töö on meie! Ja siis pakkus meile oma majakaaslase autot müüa…WA regoga!!! Uskumatu, kas tõesti võib nii vedada lõpuks?! Ka kaardid näitasid sinnamineku kohta ülihead lõpptulemust!
Järsku loksuski kõik ise paika, töökoht ja automure. Tundus hea kaup olevat ja diili korral saaksime ühtlasi oma autot müüa „õiges“ osariigis, kus sellele ka turgu on. Leppisime kokku, et saabume uue nädala alguses peale forklifti eksami sooritamist (seepärast oli ka vääääga oluline see tolle korraga tehtud saada!). Ja esmaspäeval, 17.07.17 panimegi Sydneyst taas minema, ca 700 km kaugusele Hay väikelinna poole.
…aga sellest juba järgmises postituses! 😉
Kera teises nurgas 