Next stop- orange farm 🍊
Kui maikuu lõpupoole hooaeg puuvillafarmis Mungindis läbi sai, ootas meid järgmine väljakutse naaberlinnas Morees- meile pakuti sinna apelsinide korjamist. Kuna midagi paremat parasjagu varnast võtta ei olnud ja meie eesmärk oli lihtsalt veidi lisaraha teenida, võtsime selle tööpakkumise vastu. Olgu öeldud, et igasuguste asjade korjamisest ehk pickimisest oleme muidu eemale hoidnud, sest üldiselt on need per piece rate ehk tükihinnaga tööd ja need on üldiselt nii paika pandud, et sul erilist teenimisvõimalust ei oleks (kui sa just mingi ülim nobenäpp ei ole…) no igal juhul mitte meie teema, liialt vähe challengit.
Pidime endale tasulise majutuse vaatama linna ja sattusime puhtjuhuslikult majja, kus veel üks eestlane elas 😀 Teda me küll palju ei näinud, ta töötas öövahetuses.
Igatahes esimese tööpäeva hommikul selgus, et kuna nädalavahetusel oli kõvasti sadanud, on maa liiga märg/mudane ja tööd teha ei saa. No eriti lamp, me sõitsime põhimõtteliselt farmi kohale, et seda kuulda (linnast väljas ca 10km)- kas supervisor ei oleks võinud ise seal varakult ära käia ja olukorra selgeks teha ja siis kõigile töölistele teada anda (u 20 töölist, kõik bäkkerid)?? Australian logic, ma ütleks- teeme asju tagurpidi järjestuses.
Teisel päeval õnnestus tööle hakata. Supervisor ütles, et kõige kiiremad korjavad 7-8 bini (kasti) päevas, aeglasemad 2-3 (kes loivavad ja teevad muudkui suitsupause jne). Mõtlesime, et reaalne oleks meil teha siis u 4-5 kasti näkku, sest me kindlasti ei uimerda, aga kogemuse puudumise tõttu rekordeid ka ei hakka majja lööma ju 😀Aga huia-bella, päeva keskel jõudis meieni karm reaalsus kui olime jõudnud kahe peale alles kolme kasti jagu apelsine korjata ja seda päris viisaka tempoga…😕
Ja õhtuks saimegi kahe peale ainult 6 ja pool kasti valmis ehk siis ca 3 kasti näkku…mis on (rahalises mõttes) ikka väga vähe (ja mitte, et see meid eriti lohutanud oleks, aga seal oli paare/gruppe, kes veel vähem korjasid!). Lisaks sellele olid selg ja õlad korjamispõllest nii haiged ja käed ära kriimustatud (apelsinipuud on okkalised). Peab veel lisama, et tööpäeva lõpus pidi oma treileri kuuri viima ja see tilluke „trakats“, mis sinna ette oli rakendatud, liikus teokiirusel!!! Et said mõnusalt ca pool h veel tasuta oma ajast sõita sellega! Unreal kui lamp see kõik oli, kirusin end maa põhja, et sellele tööle üldse tulime!!! 😤😡
Kannatasime kuidagi nädala lõpuni ära, kuna majutuse eest oli meil juba makstud ju…aga fakk- kõige pasam töö, mis meil siiani olnud on! Ennem töllin niisama ringi kui veel kuskile apelsini korjama lähen! Olen kuulnud, et mõned inimesed teevad seal ka head raha ja ehk tõesti- aga ma ei teeks seda tööd juba seepärast, kuna see on nii üksluine ja aju üldse kasutama ei pea. Thanks, but not for me!
Aeg hakata Sydney poole liikuma
Jätsime apelsinifarmiga hüvasti ja hakkasime igavalt sisemaalt suunduma ranniku poole, et mööda seda trippida alla Sydney poole ja sealt Eestisse lennukit teha ☺☺☺
Esimene peatuskoht teel oli linnake nimega Glenn Innes, mis on siiani mu lemmikkoht siin Austraalias! Ta oli esiteks nii ilus sügisene, värviliste puudega ja Inglismaa-stiilis hoonetega, tõeliselt armas!
Seal asus ka selline vaatamisväärsus, mida nimetatakse „Australia Stone hedge“, sarnaselt Inglismaal olevale. Nõlvakult, kus see asus, oli ka hea vaade linnakesele.
Kuna meil ajaga priisata polnud, liikusime edasi. Mida enam ranniku poole, seda värvikiremaks ümbrus läks- lausa lust vaadata peale seda kõrbemaastikul viibimist!
Siin on Ebor Falls– jõudsime napilt enne päikeseloojangut ja temperatuuri langus põhjustas müstilise udu tekke…väga cool!
Öösel läks ikka väga ebameeldivalt külmaks, aga tee peal sain õnneks endale termosokid soetada, et varbad otsast ära ei kukuks magades! 😣 Kui meie, tüüpilised maarjamaalased, oleme „Kodus ja võõrsil“ sarjast harjunud nägema tegelasi käimas igapäevaselt surfimas ja varbavahedega ringi platseerumas, siis ei tule nagu pähegi, et siin võiks villaseid sokke tarvis minna ja sooja voodriga palitut. Ütlen ausalt- siia tulles ei võtnud ma kaasa mingeid sooje riideid- enamjaolt oli kaasa pakitud suvehilbud ja mõned pikemad, aga mitte soojad riided. No kurat, ei tulnud selle pealegi, et uurida, kuidas siin temperatuur muutub 🤔
Kuidagi sai öö ära veedetud ja hommikul läksime randa päikesetõusu vaatama. Äge teerajake läks läbi vee mere poole ja isegi varajasel hommikutunnil oli seal üsna palju rahvast.
Edasi viis tee meid sellisest kohast läbi nagu Trialbay Gaol– kindlus, mis ehitati 1877-1886- ajal, kuid Sydneyst Melbourne oli otseim kiirtee mööda merd.
See majutas tollal vange, kes osalesid merehoovuste eest kaitseks oleva kindluse ehituses. Olgu öeldud, et Austraalias sellist sorti ajaloolisi ehitisi peaaegu et ei kohtagi- aga kui sa oled sedasorti huvidega, siis on natuke igavavõitu…Eestis on ju iga nurga peal kindluste varemeid, mõisahooneid jms. Näiteks eelpool mainitud kindlus ongi ainus suur omataoline terves New South Wales osariigis…
Off we go- nillisime veel ühe ägeda majaka ära, mis asus eriti järsu künka otsas- keeled olid vesti peal üles jõudes! Aga vaade oli seda väärt!
…ja oligi aeg leida järjekordne ööbimiskoht telgis värisemiseks. Uhh, kuidas tahaks juba Eestisse sooja minna!
Järgmisel ning ühtlasi viimasel hommikul oma tripil Sydney poole leidsime I-D-E-A-A-L-S-E koha hommikusöögiks- Seal Rocks nimelises asulas mäenõlval. Sealt mitte ei avanenud vinge vaade, vaid oli ka emotsionaalselt sügava tähendusega istekoht püsti pandud- mälestuseks surfarile nimega Andy. Pink oli surfilauakujuline ja lauale graveeritud surfarile olulised sümbolid. Kuidagi mõnus aura oli seal, selle järgi võib oletada, et tegelane Andy oli pingi püstipanijatele väga südamelähedane olnud ja tööd on hingega tehtud. Ilus!
Tee peal vaatasime veel üle koha nimega Sugarloaf Point, mis oli eriline oma kaljulõhest läbivoolava veetee poolest:
…and last and the best- RANNAKOOPAD! 😍😍😍 Oiii, kuidas mulle rannakoopad meeldivad! Ilmselt paelub nende juures asjaolu, et nad on kergelt riskantse maiguga- neisse sissepääsemist peab ajastama mõõna ajaks ning ka siis lööb laine sisse. Et on oht märjaks saada 😁 Halvimal juhul viib laine sind minema ka, aga seda juhtub ilmselt vaid siis kui lähed sellisel ajal, kus mõõn hakkab lõppema ja tõus algama vms…ma ei ole ekspert sellel alal, aga igatahes tasub netist kindlaks teha, mis ajal need loodusnähtused aset võtavad. Fotodel näha Caves Beach (väga tabav nimi!) rannakoopad.
…ja nende ägedustega hakkas meie tripp otsi kokku tõmbama- Sydney oli lävepakul. Oh õudust, juba tee peal väiksemates linnades (aga suuremates sellest, kust meie tulime) olime suurenenud liiklusvooga hädas 😂🔫 Loetud kuud farmides elamine on närvidele nii hästi mõjunud- ei peagi mölisema kõigiga, kes julgevad su ees, taga või kõrval sõita 😁Küll aga on seda raskem harjuda suurlinna hektilise hullariga. Jõudsime järeldusele, et selline linnaelu ei ole ikka meie jaoks, maal on mõnus chill. Seda öeldes pean siiski nentima, et kuigi Austraalia maakohad on töötamiseks suurepärased, siis püsivalt ma seal küll elada ei tahaks- Eesti maakoha eelis on selles, et kuskil lähedal on ikka mõni suurem linn ja (loodus)vaatamisväärsused- mida inimesed siin kolkalinnades teevad, ei tea!
Suurlinna tuled
Täpselt meie tuleku ajaks oli Sydneys toimumas üritus nimega „Vivid Sydney“. Tegemist on Sydney tähtsamaite hoonete ja ehitiste peale valgusmängu projitseerimisega. Linn oli rahvast pungil visuaalse vaatemängu vaatlejatest. Kuna me olime juba jõulude ajal analoogset nähtust näinud St. Mary’s Cathedral’i peal, siis see niiiii eriline enam ei olnud, aga siiski see vaatepilt üle kogu linna- päris cool!
Aga davaiks- näeme Eestis! 😎
Kera teises nurgas 