Hirmusvalitsusaja lõpp

Mõned päevad peale viimase blogi avaldamist (märtsikuu lõpus vms) suutis Meisterpervar meil s*ta nii keema ajada, et hakkasin Kevile peale käima, et me liiguks edasi.
Vana julges Kevinile ette heita, et me oleks justkui rohkem töötunde omale kirjutanud kui tegelikult teinud oleme! OI, see viskas mul kopsu nii üle maksa, kuidas ta julgeb!?!?! 100% ei ole me midagi endale juurde kirjutanud ja eriti nõme on asja juures see, et me töötame ilma vahepausideta ja pole selle kohta sõnagi öelnud! Ausõna, see oli viimane piisk kannatuste karikasse!

Ja siis nii sobivalt saatis Universum meie solarfarmi tööplatsile paar ajutist töömeest, kes tulid sinna kuure ehitama. Väga muhedad tüübid olid, nad pärit ranniku äärest ja imestasid, mis pommiauk see Goondiwindi on 😀 😀 😀 Kui rääkisime oma supervisori „toredustest“, küsisid nad, et mis me passime siin?! Tööd on igal pool jalaga segada ja see siin ei ole Austraalia (loodus)! Et me parem reisigu ringi ja vaadaku parem töö endale. Ja see saigi ehk meie päästikuks, mis kuuli vallandas. Järgmise päeva hommikul ütlesime pervarile, et oleme viimast päeva tööl siin. Ootasime hullu reaktsiooni ja mölinat, a’la miks me varem ei ole öelnud, aga järgnes neutraalne „OK“.

Viimane päev möödus kuidagi kergustundega, sest teadsime, et homme meid siin enam ei ole ja jummala suva oli kõigest 🙂 Olin juba mõned päevad uusi tööpakkumisi ka nillinud ja mõnda kohta kandideerimised saatnud, aga üleüldiselt väga ei põdenud uue töö leidmise pärast. Otsustasime veidi aja maha võtta hullust rabelemisest ning veidi ringi trippida.
Ja õhtul kui Meisterpervar meid koju oli visanud, hakkas enne meie autost väljumist meid pommitama, et miks me ära lähme siis ja miks ennem teada ei andnud jms. Ei olnud seda tunnet talle otse näkku paisata, et tema pärast ja püüdsime end muude põhjustega välja vabandada, aga vana ikka torkis edasi…unreal! Jäta rahule juba! Oleks tahtnud talle öelda “hüppa pommi”, aga inglise keeles kõlab see nii tobedalt :’D
Igatahes lõpuks tal sai ka siiber vist ja sõitis minema õnneks…meil oli nagu wadews…hüppa minema end juba 😀

Ja siis tuli vihm!

Peale viimast tööpäeva otsustasime järgneva päeva võtta lihtsalt puhkamiseks ja linnaminekuks, et osta vajalikku trippimiskraami ja uurida, kuhu suunduda. Ühtlasi liikus samal ajal meie poole torm- nimelt oli ranniku ääres möllamas tõeline orkaan ja seal oli asi ikka väga hull! Meie oleme küll sisemaal, aga sellegipoolest jõudis lõpuks padukas meieni ning kuigi jõudsime enne saju algust linnast tagasi koju Avondale, siis terve öö ja järgneva päeva kestnud sadu ei lasknud meil kuskile minna! Nimelt on maal selline nähtus nagu „black mud“ ehk siis must muda, mis kleepub igale poole külge ja on väga savine. Veetsime siis järgneva päeva ka veel seal ja loodsime, et sadu varsti järgi jääb…meid tuli aga külastama farmeri uus sulane, kes perega eelmisel nädalavahetusel meie lähedalolevasse majja kolis. Jube sõbralik sell, tahtis lihtsalt näha, kuidas meil seal läheb ja kutsus meid isegi õhtul nende juurde burritosid sööma või niisama külla kui hakkame igavusse ära surema 😀 Sellised austraallased mulle meeldivad 🙂

Lõpuks teele!

Kui vihm järele andis ja päike oli mõnda aega maapinda kütnud, oli aeg jehkat tõmmata! Kaua võib!?
Rammisime oma kuldse panniga läbi mudase tee ning tundsime koormast vabanemist 🙂
Oma esimeseks sihtkohaks valisime linnakese nimega Lightning Ridge. Mingit kasu Meisterpervarist siiski oli- tema sellest kohast rääkis meile rääkis ja et seal leidub opaali kristalle. Mina vana kivifanatt ju, pikalt polnud vaja mõelda, kas ja või jaa! 🙂

Avondalest oli antud linnakesse umbes 4 tunni tee. Ja MAI GAAAAAD kui igav tee! Kahjuks on sisemaa Austraalias…kuidas seda nüüd viisakalt öelda…elumõttetu! Mitte midagi peale kängurude laipade tee ääres vaadata ei ole. Ainus huvitav asi, mille ma enda jaoks avastasin, olid omapärased postkastid farmide sissesõitude ääres. Muus osas- tühermaa, kuivanud rohi, üksikud põõsad. Igav!

Welcome to Lightning Ridge- the capital of opal mining

Esimene peatus Lightning Ridges oli alkoholipoes 😀 Ostsime oma puhkuse alguse tähistamiseks lademes õlle ja veini (muide vein on julmalt soodne siin- 5-liitrine pakk 14 dollarit ehk u 10 eurot!!!). Ja vaevu jõudsin poest väljuda kui mulle helistab üks farmer tööle kandideerimise asjus J Rääkisime lõpuks kokku u 45 minutit- ta uuris meie kogemuste kohta, rääkis mis nad seal teevad jms ning lõpuks pakkuski meile mõlemale tööd! 🙂 🙂 🙂
Hooaja alguseni oli veel küll mitu nädalat, kuid ta ütles, et me võime varem ka saabuda ja ta leiab meile muid tööülesandeid ka! SUPER! Ehk siis jäi meile aega veidi ringi trippida ja siis uuele kohale tööle minna 😛

Aga nüüd Lightning Ridge’st: Sellest läbi sõites torkab silma üle ühe motelle ja opaali poode. Pooled neist aga suletud…üleüldine pilt jätab mahajäetuse ilme. Külastasime turismiinfokeskust ja õnneks on siin teha küllaltki. Kuna oli juba õhtu, alustasime grillimisega ja peale seda külastasime tasuta kohalikku kuumaveebasseini. Nimelt on Austraalias selline asi nagu Great Artesian Road, mis hõlmab ala, kust leiab looduslikke mineraalseid kuumaveebasseine.

Pakkisime snäkid ja dringid kaasa ning läksime tähistaeva alla kuuma vette mõnulema! Vesi oli tõest kuum ja üsna pea higistasime nagu saunas 😀 Ööseks parkisime end ühte parklasse, asjad viskasime telki ja ise magasime autos 😀 Järgmisel päeval nägime sissesõidu ees silti, et no camping 😀

Teisel päeval Lightning Ridges soetasime endale mõned kaevandamistööriistad ning läksime kristalle otsima! Seal olid olemas „tasuta“ kohad, kust neid leida- ehk siis kruusahunnikud, mida võisid hakseldada…no suht pointless ausalt öeldes! Alustasid küll suure hurraaga, aga varsti oli kopp ees juba ja palav ka lõõmava päike all vehkimisest :S Leidsime vaid imetillukesi killukesi ja mina ütlesin Kevinile, et ma ennem siit ei lahku kui vähemalt poole peopesasuurune tükk leitud!

Otsustasime minna tasulisse kaevandusse ja võtta tuur maa alla ning proovida oma õnne seal. Ekskursioon vanasse kaevandusse oli enam-vähem huvitav  ja seal nägime ühtlasi ka filmi Lightning Ridge ning opaalide kaevandamise kohta. See film oli reaalsuselaks vastu nägu. Tooliga. Metallist. Võisin oma soovi poole peopesasuuruse kristalli leidmisest maha matta…
Nimelt oli linnake oma suurimal õitsingul 70-ndail kui see oli täis kaevandajaid, kes kõik opaali kristalle otsisid. Siit leidis veel eriti haruldast musta opaali. Selle kristalli haruldus muudab ta väga kalliks, juba tillukesed mõnemillimeetrised tükid võivad maksta mitusada dollarit. Tollal elas selles linnakeses mitu tuhat inimest, tänasel päeval on aga Lightning Ridge midagi muud…ja ühtlasi on ka suurem osa opaalist juba ära kaevandatud…
Selle teadmisega soetasime oma kristallid hoopis kaevanduse opaalipoekesest.

 

 

Poepidaja/kaevanduse omanik oli aga eriti muhe mehike, tüüpilise asutraallasena küsis loomulikult, kust me pärit oleme jms ning meie rääkisime, et me oleme suured kristallisõbrad ja kodumaal ka „kaevandusretkedel“ käinud, seega veidi kurvad, et ise opaali ei õnnestunud leida. Mehike kinkis meile aga tükikese opaali, öeldes, et mõelge sellele tükile kui oma leitule 🙂 Nii kena temast! Lisaks andis ta meile terve karbitäie mune (tal olid kanad seal) kaasa kui kuulis, et me ringi rändame ja ise süüa teeme omale! Uskumatu kui kena inimene!

Olime veel päeva Lightning Ridges ja töllisime linna peal ringi- käisime kohalikul laadal, vaatasime Aborigeenide tänavakunsti ning mõnigaid “vaatamisväärsusi”.

 

 

Kokkuvõtteks ütleksin, et mulle väga suurt muljet see linnake ei jätnud, aga Kevinile meeldis küll- ehk siis maitsed on erinevad 😉

Hakkasime edasi liikuma, jõudsime ühest pommarist teise 😀 Lõpuks oli aeg endale ööbimiseks koht välja vaadata ja leidsime üle tüki aja midagi ilusamat kui kuivanud rohuga tühermaa 😀
Yarrie lake– imeilus koht, mille ääres olid lõkkeplatsid, tasuline telkimisala, tualetid ja dušid ning korrashoidja (ehk rahakassa) putka. Rotid eestlased nagu me oleme, me maksta muidugi ei tahtnud ja mõtlesime, et teeme söögid ära ja siis vaatame end kuskile mujale magama. Kuna sealse järve külje ääres oli räigelt tuuline, liikusime edasi teise külje poole ja leidsime mõnusalt privaatse ning tuulevaikse koha. Meie päralt oli suur tulealus puudega, grillahi (ka puudega) ning piknikulaud. Süütasime lõkked ja tekkis väga eestilik tunne, männipuudega sarnase metsatuka vahel 🙂 Mõnus!

Istusime peale söömist õues veel tükk aega, nautides järvele langevat kuuvalgust ja lõkke lõõmavat soojust. Tasub muide mainida, et õues oli üsna jahe ja ega ma, loll, ei taibanud Austraaliasse tulles väga sooje riideid kaasa võtta! Ööseks leidsime sobiva koha järve ümber oleva tee teisel pool metsa sees ja järgmisel hommikul olime tagasi oma lõkkeplatsil süüa tegemas 😀 No dollars paid!

Hakkasime edasi liikuma väikelinna nimega Narrabri suunas, millest oleme korra juba läbi sõitnud kui olime teel Sydneyst Goondiwindi poole. Naljakas, et kui tookord tundus see linnake meile täielik pommar, siis nüüd vaatasime, et ohhooo, jummala normaalne linn, 2 suurt toidupoodi puha ja 😀 Eelmine kord meil ju väikelinnade võrdlusmoment puudus, sest tulime suurlinnast ja meil polnud aimugi, mis siin okei on ja mis mitte 😀

Narrabris turismiinfokeskusest vaatasime välja järgmise sihtpunkti, milleks sai mäe-laadne toode nimega Mount Kaputur. Peab mainima, et vägagi lameda New South Wales osariigi sisemaal oli see väga eriline nähtus 😀

Kohale jõudsime vaevalt enne päikeseloojangut ja fff- kui külm seal oli! Prrrr! Aga vaated mäe otsast olid vinged muidugi!

 

Kui hakkasime gaasigrillidel süüa tegema, olid üsna pea mr. Rood platsis, kes meie toitu  nillisid 😀  Ju nad inimestega nii harjunud, et julgevad nii lähedale tulla, muidu metsikud hüppavad alati minema kui lähemale minna.

Peale söömist tegime suure lõkke, et sooja saada, kuid kuradime külm oli ikka- isegi vein ei aidanud! 😀 Värisesime oma viimase tripiöö autos ära ning järgmisel päeval matkasime sama mäe otsas ringi- sai sooja vähemalt!!!

Peale matkamist käisime telkimisalal oleva sooja duši all (kuhu ma ka hiljem avatasin, et oma pooled riided unustasin!) ja seejärel hakkasime oma uue töökoha suunas liikuma- oli isegi hea meel, et voodisse magama saame minna lõpuks 😀 😀 😀