Teekond maailma teisele poolele…

22. novembril kogunesime Tallinna Sadamas, et jätta hüvasti pere ja sõpradega ning siirduda Soome, kust edasi lennukiga Austraaliasse. Nagu arvata oli, kiskus see üsna emotsionaalseks- jah, suur seiklus on küll ees, aga see ei tähenda, et ei ole kurb jätta kodu ja lähedasi inimesi endast nii kaugele…ja nii kauaks! Lohutan end sellega, et aeg läheb kiiresti. Sama päeva õhtul tegime viimaseid ettevalmistusi Austraaliasse jõudmisel (elamine, rendiauto) ning õnneks oli suurem ärevus juba eelmisel päevadel ära olnud ning läksime õhtul rahulikult magama.

23. novembri vihmasel hommikul asusime teele Helisingi lennujaama poole. Teelolevad ummikud hakkasid ärevust sisse süstima, sest kartsime, et ei jõuagi nende sõpradega hüvasti jätta, kes meid sinna ära saatma pidid tulema…õnneks jõudsime kõigega ilusti hakkama saada, kuid ärevus kippus tagasi hinge. Me lähmegi nüüd päriselt ära ju!

Esimene lend viis meid Dohasse, Katari riiki, mis asub Saudi-Araabia kõrval. Lend ise oli uskumatult mugav, peatugedes oli ekraan, millelt sai jälgida lennu kulgu, vaadata filme ning kuulata muusikat ja lennu jooksul pakuti süüa-juua, mis oli väga heal tasemel (üldiselt „plane food is ass”!). Tegemist oli Qatar Airways lennufirmaga, mis on üks maailma parimaid ning võitnud erinevaid auhindu oma teeninduse eest (kvaliteeti oli tunda jah J ). Unustasin mainida, et me pidime Keviniga eraldi ridades istuma, sest me tobud ei teinud lennule varakult check-ini’i ära ja kui me tegema hakkasime, siis vabu kohti oli alles jäänud 3 ja hea, et üksteise tahagi saime…ma lootsin, et ehk on lennukis nõus keegi kohti vahetama, aga ei olnud ja siis ma jonnisin küll alguses, aga õnneks raamatu lugemine ja filmi vaatamine hoidis mind piisavalt tegevuses, et see lend üle elada ilma kallima kõrvalolekuta 😀

Jõudes Dohasse, tundsime lennukist väljudes kuuma õhku, mis meid ümbritses. Väljas oli ca 26 kraadi sooja, oli juba pime. Linna me vaatama ei saanud minna, sest meie järgmine lend väljus juba 3h pärast ja me poleks jõudnud…vahtisime lennujaamas, väga palju hõlstidega inimesi ümbritses meid (nagu Araabias ikka) ja olime situatsioonis, kus pigem silmitseti valgeid inimesi kui kahtlasi olendeid 😀

Pikka pidu ei olnud ja varsti sättisime end juba järgmisele, 13-tunnisele lennule Melbourne’i. Seekord saime õnneks Keviniga kõrvuti istuda. Vaatasime filme ja kuna saabus ööhakk, läksid lennuki sisetuled vaikselt kustu ja mõtlesime, et oleks ka aeg magada…mnjaaa, aga proovi sa seal magada! Õnnnnnneks istusime 3-kohalises reas kahekesi, aga ruumi mõlema kuidagimoodigi pikali visata ei olnud…siis ma läksin põrandale ja Kevin jäi toolidele…aga ega see väga ei töötanud, oli ebamugav, mingi titt röökis kuskil ja mõne aja pärast tuli lennuteenindaja meie juurde, kes ütles, et ohutusnõuete tõttu ei tohi ma seal magada! Great success…Kevin ütles, et ta ka väga und ei saanud ja siis me sättisime end toolidele tagasi ja vaatasime filme…maruväss oli juba ja mõtlesime, et see on ikka väga hull lend…vahepeal töllisime lennukis edasi-tagasi, aga ega seal just palju ruumi jalutamiseks ei olnud…siis vaatasime jälle filmi, hommikul sai süüa jälle ja nii see lend mööduski. Vahepeal tikkus uni ikka peale, aga sügavat magamist ei olnud. Lõpuks hakkasime Melbourne jõudma ja silmad kipitasid väsimusest ja kuivast õhust, nina oli kinni, kehas oli veepuudus ja üleüldse oli üsna räbal olla…vaadates teisi inimesi, oli näha, et ega nemad ka just värskeid lilli ei meenutanud…

Nii, aga Melbourne it is! Saime rahulikult igasugustest kontrollidest läbi ja kellelegi oma koti sisu ei pidanudki eraldi näitama. Krabasime oma kohvrid ja kotid ja minekut! Nüüd oli vaja jõuda autorendi firmani, mis pidi kuskil lähedal olema…yeah, right- KUSKIL! Kobisime oma kompsudega lennukast välja, seal ees olid mingid peatused, aga kohta, kus peaks meid peale võtma rendiauto firma shuttle-bus, ei paistnud kusagilt…töllisime ühest kohast teise, raske koorem kaasas….no mitte midagi aru ei saa, kuhu peab minema! Läksime tagasi sisse, et infoletist nõu küsida. Töötaja ütleb, et me peame ise helistama sinna firmasse ja tellima endale bussi järgi, mis meid sinna viib. OK! Otsisime koha, kus müüakse kõnekaarte ja ostsin mingi suvalise ära, et saaks siis helistada. Läksime jälle välja, et panna kaart telefoni ja helistada. Ei saa kaarti tööle. Järgisime küll juhiseid, aga taheti sada erinevat toimingut pluss seal vahel oli hunnik mõttetut reklaamjuttu…no ei saa kaarti tööle, ahastus tuleb peale juba! Mõtlesime, et läheme taksoga siis, see koht ei tohiks kaugel olla lennukas. Siis küsime ühe taksisti käest, kas ta saab meid autorendi firma aadressile kohale viia- India mees vastas üsna arusaamatus inglise keeles, et peame lennuka teisele korrusele minema, sealt liigub vajalik transport (teisel korrusel oli ka tee, millel autol sõitsid). Vedasime end sinna, kuid taksistid meid kuskile viia ei tahtnud ja suunasid tagasi alla…seisime nõutult tee ääres ega teadnud, mida teha või kuhu minna… siis tuli meieni lennuka turva ja küsis, kas vajame abi. Näitasime talle oma paberit, millel rendiauto firma e-kiri. Ütlesime, et me ei saa helistada, meie kaart ei tööta. Turvamees oli nii lahke ja pakkus, et helistab oma telefoniga! Super! Aga siis selgub, et number ei vasta…jälle ahastus! Olime taas nõutud ja küsisime, kus (pagan) me takso peale saame!? Suunati jälle esimesele korrusele meid. Töllisime lennuka ja takso-ning bussipeatuste vahet, püüdsime kohalikelt nõu saada…lõpuks suundusime tagasi lennukasse, Kevin läks sisse, et infoletist helistataks sinna neetud rendiauto firmasse ja tellitaks meile see buss! Mina jäin meie kompsudega välja ootama, olin nii väsinud oma 26-kilose kohvri (+käsipagasi) vedamisest, mille üks ratas ka viltu vedas!

Kevin tuli tagasi ja räägib, et see rendiauto firma pidigi kahtlane olema ja vahel ei võta telefoni vastu ja selleks ajaks, mis meil kell oli, pidi üldse juba SULETUD olema! UNREAL! Kuidas me nüüd oma majutuskohale jõuame või sealt homme autole järele?? Appiiiii! 😦

Otsustasime võtta takso. Taksist ütles, et meie soovitud ots läheb maksma al. 50 dollarit…neelatasime ja nõustusime. Taksos pakkus Kevin, et me sõidaksime autorendi firmast läbi, äkki on keegi siiski kohal ja saame oma auto kätte. Kahtlesin, kas see on hea mõte, sest kui koht suletud on, läheb meie sõit veelgi kallimaks…õnneks Kevini kõhutunne meid alt ei vedanud ja saime oma auto kätte! Yay! Siiski läks see väike tripp taksoga meile maksma 30 dollarit! No johhaidiiiii! :@ See autorendi firma ajas mul seest keema kõik! Ei teadnud, kelle peale vihane olla- kas firma, et nad ei olnud informatiivsed olnud või enda peale, et polnud rohkem uurinud…igal juhul pakkisime end oma väiksesse punni ja asusime teele oma maja poole. Mina läksin rooli ja Kevin pidi mulle kaarti lugema, sest mina ei ole kaardi lugemises eriti osav…ja nii, kui rendika eest tänavale keerasin, olin juba vales suunas! 😀

Veidi hirmus oli, aga võtsime rahulikult. Suunatuld sisse pannes hakkasid hoopis kojamehed tööle, sest suunatule kang asus hoopis paremal pool, mitte nagu kodus vasakul pool 😀 Ja seda juhtus ikka korduvalt, et ma suunaka asemel kojamehed tööle panin! Esimest korda oli mul hea meel, et sõidan automaadiga, sest valel pool käike vahetada oleks juba liig olnud arvestades seda kõike uut, millega harjuma pidi!

Aga varsti jõudsime kohale majja, kus ööbima pidime. Majutuse leidsime AirBNB-st ja tegemist oli toaga, mida rentis välja Lõuna- Ameerikast pärit paarike. Nad mõistsid, et oleme väga väsinud ja pikka juttu me ei ajanud. Jõime tassikese teed ja kobisime oma tuppa. Maja oli üsna räpane ja see häiris mind väga…aga vähemalt oli toas suur ja pehme voodi, kuhu oma kondid laotada :). Ja varsti läksimegi magama (kohaliku aja järgi u 11 õhtul) ja lasime väikeste vaheärkamistega välja järgmise päeva kella 3-ni!!! Siis muidugi algas paanikaosakond, sest pidime panka jõudma oma kaartidele järgi enne nädalavahetuse algust! Kiirelt kesklinna poole teele ja nibin-nabin isegi jõudsime enne sulgemist (17.00) sinna, saime oma kaardid kätte ja kergemalt hingata, et üks linnuke kirjas. Muide, pangatöötajad olid väga sõbralikud ja energilised, nad ei olnud üldse pahurad, et me alles veidi enne sulgemist saabusime ja röövisime nende aega veel peale ametliku tööpäeva lõppugi…täiega mõnus suhtumine siin! 🙂