Saimegi farm hands’ide töökohad omale! Kuna käes oli pühapäev ja farmer soovis, et me esmaspäevast alustaksime, läksime linna (u 30km kaugusel) ja ostsime omale nädala aja toidukraami ette ära ning mõningaid kodutarbeid, et maja puhtaks ja hubaseks muuta.
Mobiilandmeside paistis seal olematu olevat ja see mõneti isegi meeldis meile- ongi aega muude asjadega toimetamiseks! Õhtul vaatasime tähtedest kubisevat taevast ning täämal välkuvaid äikeselööke ning olime õnnelikud, et kõik nii hästi läks- saime põneva töö, oma maja ja mis peamine- linnast minema!
Seda postitust avaldades oleme nüüd olnud siin juba kuu aega- kiirelt läheb. Niisiis viin kurssi meie vahepealsete kogemuste ja elamustega:
Esimene töönädal
Ärkama hakkasime varakult- kella 5 ja 6 vahel olenevalt päevast, kuid hea oli see, et töökoht asus põhimõtteliselt kohe õue astudes sinu ees 😀 Niisiis ei pidanud muretsema transpordile kuluva aja pärast, mis võrdluseks Sydneys võttis tund aega (ühes suunas!).
Esimesel päeval oli meie esmaseks ülesandeks lappida kokku ca 100-meetrine kile, milles vili oli. Seejärel pandi meid juba trakatsite rooli. Küsimuse peale, kas me oleme varem traktoriga sõitnud, vastasime enesekindlalt: „Jaa! Kõik Eestis on traktoriga sõitnud!”. Nii soovitas mu klassivend öelda, sest näidatakse niikuinii, kuidas seda teha, seega väga lolli olukorda ei saa jääda 😀 Palju me ei sõitnud, aga saime maigu suhu.
Pärast läksime farmeri majja paberimajandust korda ajama- johhaidiii kui palju asju neil seal oli! Kõik kohad olid pahna ja ämblikuvõrke täis…siin tundub see kuidagi tavaline olevat. Meie meelest oli see suht õudne muidugi, kuidas saab sellise rämpsuhunniku sees üldse elada?! Pigistasime oma silmad kinni selle koha pealt ja keskendusime sellele, miks me seal olime. Meile anti sõitmiseks vana maastur-kastikas, mida kohalikud ise kutsuvad UTE-ks (meie kutsume juudiks) ning saadeti põllule pulki korjama (stick picking). Tundub eluigav, onju? Veidral kombel tekitas puuroigaste põllult kokku korjamine kerget hasarti, sest hea oli vaadata, kuidas ala korda saab 😀 😀 😀 Me kogusime suuremad kaikad hunnikutesse, et neist hiljem lõket teha. Põld ise oli muidugi üüratu ja mõtlesime õudusega, kaua selle koristamisega aega võib minna…muidugi mõne aja pärast muutuski see töö üpris tüütuks ja meie õnnetuseks tegime seda liiga hoolsalt ka ehk siis korjasime ka väiksemaid, mis nii olulised ei olnudki… 😀 Järgmisel päeval andsid jalad suurest kummardamismaratonist tunda 😀 Mõnes mõttes oli mõnus ka 😛
Teisel tööpäeval pandi mind ja Kevinit eri asju tegema- tema läks fameriga traktori küljest mingeid vidinaid küljest võtma ning minule anti selline sõiduk nagu „muul” põlla pääl täristamiseks ja pidin hakkama eelmisel päeval kokkukorjatud toikahunnikuid põletama. Kevin oleks tahtnud ise seda teha, va püromaan nagu ta on, aga pidin mina tegema…algul ma ei olnud asjast eriti vaimustuses, sest kütusega lõkke süütamine tundus minule kui õnnetusehunnikule veidi ohtlik tegevus, aga pärast esimest lõket hakkasin asja nautima 😀
Hiljem saime ühe teise trakatsiga sõita, pidime veidi vilja ära viima. Kevin oli lenksus ja mina trippisin kaasa- peab mainima, et kahekesi sõitmiseks ei ole traktor eriti hea/ohutu/mugav sõiduvahend, sest istekohta reisijale ei ole ning pead elu eest kinni hoidma, et mitte massiivsete rataste alla lennata! Hüplik tee ka asja paremaks ei teinud…igatahes- väääga ohtlik! Hea, et me juba suured inimesed ja sellest aru saame 😀
Kolmandal päeval saadeti mind viljapõllule „rohima” ehk mingit elusuurt umbrohtu nimega „Devil’s claw” välja tõmbama. Vaatamata oma suurusele oli neid väga kerge maast välja rebida. Mõni neist oli lausa mitmemeetrise läbimõõduga!
Viskasin need muula peale ja keevitasin sellega mööda põldu ringi…päris muhe 😛 Ainuke miinus asja juures oli see, et tegemist oli kleepuvat ja haisvat eritist väljutava taimega, seega üsna pea hakkasin vaid üht kätt kasutama välajtõmbamiseks ning teist roolimiseks, sest kleepuvat kinnast ei tahtnud kogu aeg käest ära võtta ja tagasi panna…
Kevinit õpetati samal ajal aga sellise asjaga nagu „weedseeker” sõitma- tegemist sellise spreitraktoriga, millel on väga lai pihustussüsteem ning mööda põldu sõites see tuvastab ise, kuhu on vaja mürki lasta.
Hiljem askeldasime kõik viljasilode juures, aitasin mingit viljapuhastusmasinat parandada ja siis saime jälle kile lappida- seekord juba osavamalt 😀
Järgmistel päevadel viidi meid solarfarmi- nimelt oli meie töönädal jaotatud maal farmis askeldamise ning linna lähedale ehitatava päikesepaneelide jaama vahel, mida juhatas farmeri vend. Meid viidi ja toodi sinna tollesama tüübi poolt, aega võttis see 30 minutit üks ots.
Kõik oli seal alles algusjärjes ning meile vaatas vastu suur tühi ala, millele hakkasime seda ehitama.
Mind õpetati kõigepealt maapinda joonima ühe seadeldisega, samal ajal kui Kevin pandi atv-ga treilerit vedama, millelt toimus metallprusside maasseajamine ja seejärel pidi ta ise antud ülesannet jätkama. Ilm oli palav ning higistasime nagu litsid kirikus- varjualust ei olnud ka kusagil 😦
Prussitöö osutus päris raskeks- nimelt tuleb täristusmasinat allapoole suruda ja siis see vibreerib posti maasse.
Meie supervisor ehk fameri vend on ise umbes sama kaaluga, mis mina ja Kevin kokku- tema väitel pole selles töös midagi hullu ja kõik seisneb vaid tehnikas! Isegi Kevinil oli raske seda teha ja kui mina kätt proovisin, siis- no unreal! Ma olin pärast läbi nagu läti raha! Ja väidetavalt kulus minu rea peale liiga kaua aega (130 posti)…no shit!? Kõige rohkem raskust tekitas mulle see, et samal ajal kui seda täristusjunni tuleb alla suruda, tuleb ühe jalaga suruda treilerilt maha üks vedruga postament, mis hoiab metallprussi sirgelt. Ja siis terve aeg hoiad ühe jalaga toda postamenti ja samal ajal tirid seda masinat alla, mis prussi sisse ajab. Mul aga kerkis too postament kogu aeg üles, sest mul ei olnud kehamassi/jõudu, et seda samal ajal mõlemale tegevusele rakendada :@ Aga tümikas ei paistnud sellest aru saavat…unreal! Ja kõige parem oli see kui ehitusplatsil on 5 meest ja mina ajan poste sisse, mis on kõige raskem töö seal!
Anyways tegin lõpuks kokku poolteist rida, rohkem ei kannatanud…Kevin ja tümikas tegelesid ülejäänutega. Leppisime kokku, et edaspidi üle 2 rea kärsa peale ei tehta päevas, ma mõtlesin õudusega, kuidas ühegagi hakkama saan 
Nädala lõpus laupäeval saime „linnaloa” ehk kuna sadas vihma, saime vaba päeva. Meile sobis, sest laupäeval olid mõlemad 2 toidupoodi avatud, mis meie lähedal Goondiwindi linnakeses asusid (pühapäeval oli lahti vaid üks ja see oli ka pooltühi). Meie linnaskäik algab kohalikus internetikohvikus ehk Mäkdoonaldsis nagu te juba teate. Oma netiasjad tehtud, läksime toidupoodi, ostsime taas nädala jagu tavaari ära ja siis tagasi koju. Kuna sadas terve päev ja peale seda oli maa märg, ei teinudki me tol päeval enam tööd. Pühapäeval korjasime taas põllult keppe.
Esimese nädala võtaks kokku järgmiste muljetega: maa õhkkond on chill, rahulik ja kuna meie töö sisaldab palju ühest kohast teise liikumist, on maasturiga mööda farmiteid ringi kimamine päääris mõnus…
Farmerist on aga keeruline aru saada, eks üks asi keelebarjäär, aga teine asi on nende kõneviis ja väljendid, mida nad kasutavad…lamba tunne tekib küll kui tuleb mõnda asja 3 korda üle küsida. Uut on nii palju, kohanemine võtab aega.
Maja on lahe ning omaette on niiiii hea olla 🙂
Nädala jagu söögi ette ostmine toimib ülihästi- kõike jagub, midagi ei lähe halvaks või ei ole vaja ära visata…ei osta igast mõttetut kraami kokku- perfect!
Tänu varajasele ärkamisele ja pikkadele tööpäevadele (10-12h) oleme hakanud ka väga varakult magama minema…lausa kell 9 😀 Unreal! Elu sees pole nii vara magama läinud…
Tunneme puudust aga ujumisvõimalusest- päevad on siin palavad, töötame väljas ja oi, kui mõnus oleks end pärast rasket tööpäeva sulpsti vette kasta…aga meil on vaid tühi bassein maja kõrval :S Ja läheduses miskit ujumisvõimalust ei ole…
Teine nädal
Uus nädal ja uued ülesanded- mind pannakse kemikaalitreileri operaatoriks ja Kevin läheb eelpoolmainitud weedseeker trakatsiga sõitma.
Minu ülesandeks on täita traktorite paagid vajalike kemikaalidega- Kevini traktor on aeglane ning paak tühjeneb veel aeglasemalt, seega tema oma tuleb täita mitme tunni tagant. Teise traktoriga sõidab aga va farmer ise ja see on väga kiire pill- iga 20-25 minuti tagant tuleb tal paak täis panna (paak ca 1400 liitrit).
Mõte kemikaalidega töötamisest mulle ilmselgelt väga ei meeldinud, aga tegelikult väga hullu ei olnud midagi- kõige ohtlikumad ained olid sellistes tünnides, et kokkupuude põhimõtteliselt võimatu. Osad kemikaalid lased anumatesse valmis, osad lased otse traktori paaki kui see tankima tuleb. Oluline oli ise võimalikult kiiresti paak täis panna, et traktorijuht ei peaks oma aega raiskama.
Ilmselgelt oli esimesel sajal korral jummala hull seda kõike teha, sest seal on sada voolikut ja kraani, mida tuleb keerata ja millal keerata, kui kaua lasta jne jne. Suht hull. Ja siis on veel hästi-hästi kiire ka! Näidatakse sulle kord-paar ette ja davaij, anna minna! Unreal! Ma olin nii stressis kõige pärast ja arvatavasti juhtus igasugu iseärasusi…ei tundnud end just kõige mugavamalt seal.
Probleemi tekitas ka treileri õigesse kohta saamine, sest ma ei saanud täpselt aru, mis trajektoori pidi need traktorid põllul sõidavad ja kus mina pean täpselt seisma…õudukas.
Pool päeva sai seda tehtud, siis õnneks tuli muid ülesandeid ka vahele ja päeva teise poole veetsime oma „lemmiktegevusega”- kepikorjamisega. Pärast lükkasime tule ka neile otsa ja viibisime kui jaanilõkete maal 😀
Ülejäänud nädal varieerus taas solarfarmi, kepikorjamise ja muude üldtööde vahel. Kuna laupäeval oli samuti vaja töötada, anti meile ennelõunal 3 tundi aega, et käia linnas oma söögišopingul. Suht nõme oli niimoodi kiirustades käia, aga ega vinguda ka ei tahtnud, niisiis tegime oma asjad ära ja tagasi tööle. Teine nädal töötasime 9 päeva jutti, esimene vaba päev tuli alles kolmanda nädala teisipäeval…
Teise nädala muljed kokkuvõtvalt: avastasime, et farmeri vend on täielik mölakas! Need päevad, mis me temaga solarfarmis veetsime, ta ainult möliseb ja möliseb…me juba hakkasime arvama, et me olemegi lollid, sest nii ta meid kohtleb. Aga ei- me ei ole.
Näide:
Metallprusside sisseajamiseks kasutatavat treilerit on vaja ATV-ga vedada. Üldiselt sõitsin sellega mina. Ühel päeval ATV lakkas käivitumast ja selgus, et küünal oli ära tahmanud. Väidetavalt olin mina selles süüdi, sest külmstart oli peal (kuigi ma seda peale polnud pannudki, sest ma polnud sellega kordagi külmalt sõitnudki!). Kevin ütles, et see võib pigem ikka sellest olla, et mootor päevad läbi ühe koha peal tiksub ja see ei ole hea…selle peale öeldi, et need mootorid on loodud niimoodi töötamiseks ja selles kindlasti asi ei ole! Kuni…ühel teisel päeval juhtus täpselt sama asi, külmstart (taas) sees ei olnud ja siis tümikas nii muuseas: „Arvatavasti pole ühe koha peal tiksumine mootorile hea…”. UNREAL! Ja selle koha pealt ei öelnud midagi, et Kevin seda juba ütles…:@ Uhh, mul tõusevad ihukarvad püsti kui selle idiootsuse peale mõtlen :@
Ühel päeval „tuli ta selle peale”, et mul vast pole siiski piisavalt kehamassi, et seda prusside sisseajamist teha…oh really?! Täitsa ise tulid selle peale???
Anyways püüdsime talle igast asju seletada, aga nagu seinaga räägiks…lõpuks loobusime üldse üritamast…mis sa lollile ikka seletad. Tegelikult ta pole rumal inimene, aga ta on nii uhkust ja enesekesksust täis, enda ninast kaugemale ei näe ja teisi ei kuula…mul saab raske olema oma keelt hammaste taga hoides!
Kolmas nädal
Kui saime lõpuks vaba päeva, andis ränk töötegemine endast tunda ning vaba päeva vajalikkus sai selgeks. Kogu aeg jutti lastes tuleb kiire ärapõlemine, küll aga lisas asjale vürtsi juurde farmeri pervarist vend, kes oma mölisemisega meis emotsionaalset kurnatust tekitas. Esialgne vaimustus hakkas meeleheitega asenduma- tööjuhistest oli raske aru saada, iseseisvalt töid ette võtta ei osanud ja samas vaadati viltu ka sellele kui niisama seisad…no mis sa teed siis? Asjad, mis neile on lihtsad ja loogilised, sest nad on neid aastakümneid teinud, ei ole meile sama selged…küll aga mõlkusid mul meeles oma klassivenna sõnad, kes ütles, et kõik farmerid on siin nupust nikastunud veidi tema meelest… 😀 Ehk tõesti.
Sel nädalal käisime ühte farmeri maa-alale kuuluvat maja korrastamas, sest sinna on pere kolimas, kes hakkab samuti farmeri jaoks tööle. Johhaidiii, milline see välja nägi- arvestades, et seal elati viimati sees paar kuud tagasi, võiks eeldada, et see on viisakamas olukorras, aga väidetavalt olid seal „barbarid” sees elanud, kes kõik ära shittasid…unreal. Anyways ma nägin seal elusuurt ämblikku!
See ilmus lambist ühe kapi seinale, millest korduvalt juba möödunud olin…seda nähes küsisin, et misasja, see libaämblik või?! Ei…see ei olnud! 😀 See oli must-valge huntsman, kes seal rahulikult nillis (läbimõõt ca 15cm)! Farmeri abikaasa tahtis teda purki püüda, samal ajal kui mina tuhande tuule poole, kiljudes nagu väike tüdruk, vehkat tegin…:D Aga ämblik tegi samuti vehkat ja ülejäänud aja vahtisin seal majas kogu aeg enda ette, taha, kõrvale, alla ja üles, et see ämblik mulle pähe ei hüppaks 😀 😀 😀
Järgmisel päeval vaibalt tolmu imedes jäi toru otsa kinni samasuguse ämbliku korjus…rõve värk. Ma loodan väga, et meie majas selliseid elukaid ei ole!
Küll aga elab meie majas väike armas gecko- mina nimetasin ta sisalik Siiriks 😀 Ja tualetis elab Mr. Konn. Viimane chillib kas vetsuakna peal või loputuskastis. Huvitav tegelane ikka 😀
Loomadest veel nii palju, et kängurusid näeme pm iga päev oma kodu ümbruses…aga nad kipuvad minema „bouncema” kui me lähemale jõuame 😛 Pilti on raske saada. Kodu lähedal põlla pääl oleme emusid veel kablutamas näinud…madusid oleme NULL näinud 😦 Küll aga nägime mingit tegelast, kelle nimi on guana- hästi pirakas, ca meetripikkune ja väidetavalt sööb linde 😀 Et pole just kasulik loom, aga minu meelest näeb äge välja 😛
Nädala lõpus sooviti, et aitaksime farmeri vanematel kolida. Nad ehitasid omale solarfarmi kõrvale tutika maja ning seni elasid meie ligidal majas. Leppisime kokku, et me käime laupäeval linnas oma asjatoimetusi tegemas ja õhtul ning pühapäeval aitame. JOHHAIDII, milline see maja veel seest välja nägi! Täielik õudusunenägu! Ei tahtnud väga neid asju puutudagi, mis seal olid…:S Austraallastel paistab ikka täielik tarbimismaania olevat- ostetakse igast pahna kokku ja paljud asjad veel pakenditeski, kasutamata…aga seisavad, koguvad tolmu, vedelevad hunnikutes lihtsalt. Selline on siis heaoluühiskond? Inimesed muudkui tarbivad ja tarbivad, elavad oma pahna sees…jube me meelest. Kole vaadata…:(
Ei tea kui kiirelt see uus ilus maja ära hävitatakse…
Õhtul lasime rihma lõdvaks, chillisime oma terrassil küünlavalgel, maiustasime juustu, viinamarjade ja veiniga 🙂
Neljas nädal
Esmaspäeva hommikul saime juba jälle möliseda- küll me olime pahad, et laupäeval linna läksime kolida aitamise asemel ja pühapäeval üldse ei aidanud vanemaid. Kuidas seda mõista nüüd? Kui arutasime vanapaariga kolimise plaane, siis nad ise soovitasid, et me varakult linna läheks laupäeval, sest siis poed avatud! Ja pühapäeval ootasime mitu tundi neid, millal nad jõuavad…telefoni teel neid kumbagi kätte ei saanud…aga meil oli vaja tööd teha, tunde saada, seetõttu läksime muid asju tegema. Kaua me oleks pidanud ootama siis??? Täiesti arusaamatu…!
Nädal algas taas solarfarmis rassimisega ning tümika ajuvabadustega. „Efficiency, efficiency”, möliseb too ja siis ise teeb 5x hullemaid asju, mis pole üldse efektiivsed. Ei tea, kas nutta või naerda…
Nädala teises pooles pandi mind taas kemikaalitreileri peale ning Kevin weedseekeri trakatsi otsa. Esimene päev tahtsin end oksa tõmmata, sest igast väikseid äpardusi juhtus ja kuna ühe traktori peal oli meie lemmarpervar, siis ta suutis oma vingus näoga ja mölisemisega asja veel hullemaks teha! Õnneks järgmisel päeval oli tema asemel hoopis farmer ise, too on veidi normaalsem kuju siiski…ja päev möödus üsna normaalselt, sain asja juba kenasti käppa, Kevin oli tol päeval hoopis solarfarmis.
Reedel viidi meid mõlemaid jälle solarfarmi. Ilm oli meeletult palav või oli asi lihtsalt õhuniiskuses, aga mul lihtsalt voolas peast vett välja…väga hull! Lõunapausi ajal rääkisime teiste töölistega juttu veidi ja saime teada, et antud momendil on neil siin sügishooaeg, mis pidavalt kõige ilusam aeg olema siin…me mõtlesime pärast, et whaat? Mis ilus…? Siin on kogu aeg kõik üks ja sama! Mitte mingit vaheldust ei ole…ainult temperatuur ja sademete hulk muutuvad, muu on kõik sama…ei ole värvilisi lehti nagu meie sügisel…ei ole esimest lund, ei ole tärkavaid lilli nagu meie kevadel…alati on kõik sama. Ja see on ka üsna kõrbe meenutav! Eesti aastaaegade vahetus on ikka väga mitmekesine ja ilus nähtus…me hindame seda nüüd väga kõrgelt!
Siin olles oleme igasugu asju veel enam hakanud hindama ning igatseme väga kodu järele. Muidugi on raske olla ka sotsiaalselt täiesti eraldatud- me oleme siin ju täiesti omaette ning kellegagi pole vabal ajal (mida meil küll eriti pole) suhelda, olla…mõte varsti mõneks ajaks kojutulemisest hoiab meid küll elus, aga mis elu see on? Kas sellist Aussi me tahtsimegi? Kindlasti mitte…peab paremat saama 😀
Ja lõpetuseks: WTF IS THIS??????? :’D Australian logic!!!!!
Kera teises nurgas 
Üks kommentaar “Kuu aega farmistaaži”