Ma kogu aeg olen rääkinud, et mida sa teed kui pole millegagi rahul? Muudad midagi! Ja kuna me polnud oma linnaeluga rahul, otsustasime maale farmi ära minna.
Lisaks muudele asjaoludele andis selleks tugeva tõuke ka minu endine klassivend oma preiliga, kes just Sydneysse saabusid ja oma kogemustest farmitööga rääkisid…nad on juba nii palju mööda Aussi ringi reisinud ja igasugu huvitavaid kogemusi saanud…ja meie kopitame siin ühe koha peal! Lisaks vedas mu müügitööga ka rappa ning üleüldse oli see meie Sydney elu mõttetu…
Pluss on meil mingi aeg vaja teha oma farmipäevad ära, et saada teise aasta viisa Austraalias olemiseks. Nimelt saab korraga Aussis olla 1 aasta (Working Holiday Visa-ga) ja teise aasta viisa saamiseks on mõned tingimused, mida tuleb täita:
– kõige olulisem on töötada 88 päeva ehk 3 kuud kuskil maapiirkonnas, eelkõige soovitakse farmitöö kogemust; sobivad mingid muud asjad ka nagu ehitusel olemine vms, päris täpselt pole uurinud neid asju, sest farmitöö on kõige põnevam 😀
– selle tööga peavad kaasnema sellised asjad nagu payslipid ehk põhimõtteliselt palgalehed; vanasti sai teise aasta viisat taodelda ka vabatahtliku tööga (sellisel puhul pakuti töö eest majutust ja süüa, võib-olla ka muid hüvesid), kuid enam ei ole see võimalik;
– lisadokumendid, millega tõestad oma töötamist maapiirkonnas vms.
Kaua me siin täpselt olla plaanime, me ei tea, aga igal juhul tasub teise aasta viisa ära teha, siis on vähemalt valikuvõimalus olemas 🙂 Niisiis põhjuseid maale minekuks on mitmeid ja me ei taha ju tervet oma aega kängurumaal ühe kohas kohas veeta (kus muide üldse kängurusid ei näe!)!
Jälle tööportaale kammimas
Hakkasime tööd otsima. Sihikuks said eelkõige puuvillatööstused, veiniistandused ja viljakoristused, sest seal liiguvad head rahad…aga ühtlasi on sinna ka kõige raskem saada. Lappasin jälle päevad läbi töökuulutusi, saatsin e-kirju, helistasin ja saatsin sõnumeid ja taas vaikus…unreal! Uurisime tuttavatelt ka töövõimalusi ning soovitusi, kuhu minna…mõtlesime, et kõik sõidavad siin ju mingeid ulme vahemaid ära, et vaataks ka kuskile eemale, kuid kõrvalosariigist momendil kaugemale ei hakka trippima.
LÕPUKS saime paari kohta löögile ka, millest üks pakkumine oli igati muhe- loomakarjaga tegelemine jms, kuid siiski- kahjuks nende pakutav palk jäi teise aasta viisa nõudmistele (ja ka meie oma soovidele) liiga väikeseks…
Teine pakkumine tuli Queenslandi osariigist, kuhu pakuti köögiviljade korjamist (vege picking). Lubati teise aasta viisa päevadeks vajalikud tingimused ka täita omalt poolt, kuid elamine oli tasuline ja viie matsiga samas “kabiinis” või mis iganes putkas. Polnud just bingovõit see pakkumine, aga mõtlesime, et kuskilt on vaja ots lahti teha ja mida varem, seda parem.
Good bye, Sydney
Peale Kevini ametlikult vanemakssaamise päeva (22.02) jätsime oma majanaabritega hüvasti ja panime Sydneyst teele. Meid ootas ees pea 10-tunnine tee sihtkohta Gattonisse, Queenslandi. Otsustasime tee peal läbi põigata tuntuimatest bäkkerite väikelinnadest ja vaadata kohapealseid töövõimalusi.
Tšekkisime teel teadetetahvleid ja ajalehtede kuulutusi-midagi head ei leidnud, kuid mõne aja möödudes meile helistati ise ja pakuti päris põnevat tööd- nimelt oli tegemist outbackis atv-dega ringi sõitmisega ja ebavajaliku taimestiku spreitamisega. Töötamine on tiimides ja elamine kohapeal püstipandud telklas (koos söögitegemis- ja pesemisvõimalustega). Üsna väljakutsuv ja seiklusrohke pakkumine…aga…26 sõidutunni kaugusel! Dämn…Auss on ikka jõhkralt suur…aga nii kaugele ei hakka minema- ütlesime ära. Küll tuleb miskit sobivamat 🙂
Kui olime päev läbi sõitnud, jõudsime õhtuks linna nimega Narrabri. Väike linnake, umbes sama mis Rakvere. Tee ääres näitas silt, et kohe on tulemas ujumiskoht/järv, kuhu me ka kohe suundusime, kuid eest leidsime hoopis kuivanud lombi! Ujumissoovi matsime kiirelt maha ning hakkasime hoopis avalikul gaasigrillil õhtusööki küpsetama. Õues söömine on päris chill muidu, eriti küünlavalgel soojal õhtul 😛
Pikka pidu aga ei olnud, sest oli üsna hämar juba ja pidime leidma endale ööbimiskoha telgi püstipanekuks. Sõitsime kandi läbi, aga paremat kohta “järveäärsest” ei leidnudki. Ainsad kämpimiskohad, mis seal olid, olid tasulised ja ei paistnud eriti kutsuvad välja…
Kurat, Eestis on ikka hea…pane põhimõtteliselt kuhu tahad metsatukka oma telk püsti, siin on aga igal pool sildid “no camping”, “no overnight stays” jne..
Igatahes suundusime “lombi” juurde tagasi ja sättisime puude alla oma telgi püsti. Seda tehes avastasime, et olin ostnud väiksema telgi kui arvasin ja madrats ei mahtunud sinna isegi täispuhutuna sisse! Great success…ei noh, mis sa teed-mahutasime end kuidagi sellesse kilekotti ära ja magasime oma öö ära. Ja ärgates ei olnudki meie telk ämblikke ja madusid täis 😀 😀 😀
Hommikul läksime jälle gaasigrillile süüa tegema ja mõtlesime, et kuidagi vabastav tunne oli linnakärast eemale saamine, rahulikult teel kulgemine, need grillimised ja värskes õhus ööbimised…stressi ei olnud, sest töö ootas meid ees ja me saime veel õnne proovida millegi parema leidmiseks.
Kui olime päeval Narrabri linnakese läbi töllinud ja kohalikus internetikohvikus (loe: Mäkdoonaldsi wifis) kuulutusteportaalides surfates ka midagi head ei leidnud, hakkasime edasi liikuma järgmise linnakolka poole- Moree. Ilm oli räigelt palav ja hea meelega oleks end kuskile järvekesse kastnud jahutamiseks…aga mida pole, seda pole! Uurisime Google mapsi piirkonna kaardi ristipõiki läbi ja no ei ole ujumiskohti! Jälle mõtlen, et küll Eestis on ikka hea…
Käisime poes ja tahtsime newsagency’st ajalehte osta, et sealt töökuulutusi vaadata, aga poemüüja soovitas meil hoopis tööagentuuridesse vaadata- good thinking! Mõeldud-tehtud. Loivasime mööda tänavat ja astusime esimesse sisse- neil polnud midagi pakkuda. Järgmist me üles ei leidnud, aga leidsime infopunkti ja sealt juhatati meid edasi. Ka teisest ega kolmandast tööagentuurist ei olnud tolku…otsustasime, et meile Moree niikuinii ei meeldi- kuidagi väljasurnud moega oli see koht- ja asusime edasi teele.
Järgmine peatus- Goondiwindi, Queenslandi osariik (vahemärkusena lisaksin, et ausalt öeldes eriti mõttetu roadtrip, üldse mägesid ega muud huvitavat polnud tee peal…aga no küll jõuab veel avastada…)!
Goondiwindi ise paistis olevat üsna armas linnake. Läksime taas infopunkti, et targemaks saada ja vahva tädike juhatas meile kaardi peal kätte kõik vajalikud kohad peatumiseks. Avastasime kohapeal, et kell on tund aega vähem kui New South Wales osariigis ja päeva jätkus kauemaks 😀 Kui olime tädi juhatatud kohad üle tšekkinud ja midagi eriti head eest leidnud, vaatasime omapäi ringi ja avastasime sellise koha nagu Goondiwindi Water Park-
ei, tegemist ei olnud veelõbustuspargiga, vaid jõekääru kõrvale moodustatud pargikesega, kus sai oma paate vette lasta, grillida, chillida, mida iganes…väga muhe koht. Kuna väraval seisis, et see koht suletakse mõne tunni pärast, tõime kiirelt poest grillikraami ja siis tagasi süüa tegema 😀
Kuigi vesi selles „jões” seal oli sogane ja ujumiseks oli väga väike piiratud ala, siis leidsime, et nii palava ilmaga tahaks end siiski korra sisse kasta. Hiilisime sisse ja mõne aja pärast Kevin väidab, et keegi naksas teda kannist 😀 Korduvalt! Arvatavasti olid seal mingid kalad, kes näksima tulevad, minul igal juhul kadus igasugune soov seal edasi olla ära 😀 😀 😀
Eriti fäänsi oli selle pargi juures see, et seal olid lisaks tualettidele olemas pesemisruumid ja hipid said end vahelduseks korralikult puhtaks küürida 😀 Ja huvitavaid elukaid leidis sealt 🙂
Ööbisime mingi põõsa varjus ja taas ei olnud hommikul meie telk elukaid täis 😀
Oli kätte jõudnud päev, mil pidime oma esialgsesse sihtkohta Gattonisse saabuma. Sinna oli veel 3-tunni pikkune sõit ja kohal pidime olema kell 12 päeval, seetõttu ärkasime varakult ning hakkasime uurima Goondiwindi ümberkaudseid töövõimalusi.
Taas „kohalikus internetikohvikus” maha istudes ja kuulutusi nillides jäi silma üks I-D-E-A-A-L-N-E! Tegemist oli farm hands positsioonidega, mis hõlmasid enda all traktoriga sõitmist, vilja koristust, ehitust jm vajalikku, sobides hästi ka paarikesele ja asudes poole tunni kaugusel meie linnakesest! Tõmbasime kohe kõne peale, kuid onu ütles, et kuna tal alles pool tundi tagasi pani kuulutuse üles, soovib teised kandideerijad ka ära oodata ning siis päeva-paariga otsustada…aga lisas, et kuna kuna meie asume parasjagu Goondiwindis, on meil suur eelis valituteks osutuda 🙂
Meil oli aga nüüd keeruline situatsioon: kas oodata, kuni farmer oma otsuse langetab ja samas pole see 100% kindelgi, et ta meid valib ning jääda oma Gattoni tööst ilma VÕI minna siiski kindla peale välja ning sõita oma esialgsesse sihtkohta juurvilju korjama…?!?! Süda ütles, et jääksime ootama…mõistus ütles, et helistame uuesti farmerile ja läheme vaatama, mis tal meile üldse pakkuda, kas on üldse OK…ja kaardid ütlesid, et tasub ootama jääda! 😀 😀 😀
Helistasime ja pakkusime, et kohtume näost-näkku ära ja siis tal aega veel valida ja meie teame, mis meid ees ootab. Ta ütles, et tuleksime õhtul läbi. Andsin meie Gattoni kohale teada, et „ootamatud asjaolud” tulid vahele ning jõuame hiljem ning sealt vastati ka „OK” 😀
Niisiis ootasime veidi suurema südamerahuga õhtu saabumist…
Kui jõudis kätte aeg farmeriga kohtumiseks, ei leidnud me kõigepealt kaardilt neid teid ülesse, mida mööda ta meid sinna juhatas…juba jätsime endast lolli mulje 😀 Aga tuli välja, et telefoni mäpsis miskipärast neid ei näidanud, arvutist vaadates oli kõik OK. Niisiis saime onuga kokku, ta rääkis meile lühidalt, mis teha tuleb, küsis, mis me oleme teinud või oskame teha, näitas maja, kus me elame hakkaks- kusjuures naljakas oli see, et me sõitsime samast majast ennem mööda teda otsides ja Kevin naljatas, et mõtle, äkki see ongi töölistele mõeldud maja 😀 Ja oligi! Suhteliselt vana ja veidi räämas, aga nägi välja, et vajab veidi koristamist ja lõhnaküünlaid ja saab asja küll. Farmer küsis, kas see oleks OK meile, me olime juba jummala pöördes- terve maja ainult meie päralt! Hellll yeaaa! Anyways ta arvas, et võtab niikuinii meid tööle, kuna tal vaja juba uuest nädalast, et keegi alustaks ja kuna me oleme juba seal piirkonnas, siis…aga ühtlasi lubas ta ka mingitele teistele tüüpidele teada anda kui tal tööd pakkuda ja elementaarsusest soovis ta seda siiski teha. Me juba teadsime, et me jääme sinna, niisiis see ei tekitanud meis väga muremõtteid…ja siis- farmer küsib, kus me ööbime. Me ütleme, et telgime kuskil 😀 Ta pakkus, et kuna me juba seal oleme, siis võime öö seal ka veeta…NICEEEEE! Võtsime pakkumise vastu ja ma juba hakkasin vaikselt maja koristama, sest no kämoon- niikuinii kolime järgmine päev sisse ju 😀
Kera teises nurgas 