Big city life

Seadsime end Sydneys sisse ja märkamatult ongi suur ajavahe sisse jäänud kirjutistele…miks küll? Meid tabas TÖÖ…töö, mis on meid enda rutiini keeristormi tõmmanud.

Mis oli juhtunud, on see, et me käime mõlemad tööl, töölt koju jõudmine võtab oma aja ja niiviisi ongi juba kell nii palju, et jõuame süüa, trenni teha ja ongi aeg magama minemiseks. Vahepealne aeg kulub minul nt tööasjadega tegelemiseks ja niimoodi ongi jäänud „Austraalia elu nautimine” tahaplaanile. Ei ole mingit rannatamist, chillimist, kohvikutes istumist, inimestega tutvumist…oleme hullemas rutiinis kui kodumaal- seal oli meil vähemalt sotsiaalelu ka olemas!

„Valge inimese” tööelu

Niisiis sain mina ka tööle vahepeal- põhimõtteliselt DREAM JOB! Nimelt sai minust account manager/sales rep ehk täpsemalt kohtusin ettevõtete omanike/juhatajatega ning esitlesin neile meie firma teenuseid, milleks on sotsiaalmeedia turundus. Teenus oli nii hea, ma nautisin seda „toodet”, mida müüsin ja leidsin, et sellest saab ju mu oma e-poele Koidukuma maagiamaailmale ka kasu tuua! Paar nädalat koolitust ühe müügiinimese käe all kaasas olles ja oli aeg „pesast välja lennata”. Kuid siis algasid esialgu unistuste ametina näiva töö varjuküljed välja ilmuma: esiteks paistis see kogu mu ärkveloleku aja röövivat- peale tööpäeva pidin kohtumiste tagasisidet raporteerima; ettevalmistumine järgmiseks päevaks ehk research külastatavate ettevõtete kohta, nende aadresside kontrollimine jne; meilide saatmine neile, kellega olin juba kohtunud. Kõik see võttis kokku mitu head tundi aega ja seda minu omast vabast ajast. Mul poleks sellise tegevuse vastu siis midagi kui ma saaksin selle eest palka või teeksin seda enda ettevõtte jaoks, kuid muudel juhtudel on see õigustamata minu jaoks- millal ma siis oma asjadega (ja oma kallaga!) tegelen?

Liiklus ajab vanduma- isegi Kevini!

Ma sõidan ise oma autoga ühe ettevõtte juurest teise mööda Sydney linna. Kõige suuremat peavalu tekitab parkimine, kuid ka üleüldine liiklus- siin on ikka ulme palju autosid (ja inimesi!))…no johhaidii! Ja jobusid on x korda rohkem kui Tallinnas! :@
Ütleme nii, et kes Kevinit teab…siis mõelge, et tema isegi on roolis samamoodi mölisema hakanud nagu mina 😀 ilma naljata! Liiklus on siin selline, et kas ise tuututad või tuututakse sinule kui sa murdsekundi jooksul pole rohelise alt liikuma hakanud…ja teisalt on uimakotte ka kõik kohad täis, krt loivavad ja loivavad…kui kõrvalrida on tühi, siis kõik vahivad ikka ühes reas, jumala eest, et kõrvale tõmbaks ja sealt kiiremini saaks! UNREAL! Ja ega ise ka ikka biiti nii hästi ei jaga veel ja teed lolle liigutusi…Kevin arvas, et peaks selle liikluskaamera ostma autosse ja siis saab õhtul meelt lahutada minu päevast „komöödiat” vaadates 😀 😀
Muide, siin siiski kiirust ületada ei saa, kõik kohad on liikluskaameraid täis ja trahvid on üüratud. Aga you got my point- liiklus on täielik hullumaja puhvet siin!

Kes sooja põhja keeras?!

And U know guys…siin on PALAV! Way too hot…! Ma teadsin, et siin saab raske olema palavusega, aga sellist asja küll ei osanud oodata…ja loomulikult- tuli välja, et parasjagu on kuumarekordid ja tavaliselt siiski nii hull ei ole…aga minu tuleku puhuks lõi temperatuur lakke! Great success! Aga liialdamata on see väga hull…eriti sellise kuumaga tööd veel teha…47 kraadi ei ole „mõnus soe” nagu mõni võib meie kargel kodumaal arvata…NJET! See on täiesti ebainimlik!!! L Ja loomulikult meie auto aircon annab vaikselt saba sellise kuumaga ja isegi kui see põhjas on, higistad autos ja marineerud omaenda mahlas…yeahhh…

Mis me siis teeme siin?

Peale tööpäeva ei jõua (ja olgem ausad- ei viitsi!) midagi teha…veidi mängib kindlasti rolli see ka, et me elame „kesklinnast” üsna kaugel ja nii vähe kui meil siin üldse mingeid tuttavaid on, siis kõik elavad kas sealpool või siis muudmoodi piisavalt kaugel, et nendega kohtumine paistab liigne ettevõtmine olevat või ei viitsi nemad meile külla tulla. Üldsegi igatseme tohutult oma Eesti pere ja sõprade järgi…ja oma tööga me uusi sõpru ei leia. Üleüldse on uute tutvuste loomine kuidagi keeruline- ma ei ütleks, et me „vanad” oleme, aga igatahes on võõrastega kontakti loomine kuidagi keeruline ja tihtipeale läheb siiski aega ka, ennem kui lased võõra oma usaldusstsooni…
Seega isegi kui leiad inimesi, kellega suhelda, siis tundmaõppimine võtab ikkagi aega, kuid viimane on meil siin ju limiteeritud- rääkimata sellest, et kõik on liikumises siin ja iial ei tea, millal su „uued sõbrad” teise osariiki jalga lasevad.

Nüüd olen saanud tükk aega viriseda…see ei olnud kindlasti minu kirjatüki eesmärk. Pigem tahtsin sellega öelda seda, et siiani ei saa oma Aussi-kogemusega eriti rahul olla…mõtlesime küll, et mõlemal on hea töö ja saame vähemalt pool aastat sellega püsida kui mitte rohkem…aga rahulolematus kasvab ja kasvab ning kiire ja stressirohke linnaelu kõrvalt on kuidagi ELAMINE nii kõrvaliseks jäänud…

AGA üht-teist oleme siiski ikka teinud ka- näiteks käisime ära sellises kohas nagu Palm Beach ehk koht, kus meile kõigile teada-tuntud “KODUS JA VÕÕRSIL” on filmitud 🙂

You know, we belong together…you and I forever and ever…no matter where you are…you’re my shining star….(Kodus ja võõrsil tunnuslaul 😀 )

Mina sain ühest teisest rannast (Newport) endale terve kollektsiooni imeilusaid mere- ja teokarpe ka korjatud- ausalt öeldes ma peaks endale merekonteineri rentima, et neid kõiki ära tuua sealt 😀 NII-NII ILUSAD!

See on ainult näpuotsatäis minu korjatust ja tillukesed 😛

26. jaanuaril oli selline vahva päev nagu Australia Day ehk Austraalia päev. Austraalia riikliku päeva juured asuvad riigi koloniaalses ajaloos. See päev tähistab ajaloolist sündmust, mil esimene Briti laevadest koosnev laevastik 26. jaanuaril 1788. aastal Port Jacksonisse saabus ning mil Kuberner Arthur Phillip Sydney Abajas lipu heiskas. Paljud põlisrahvastest austraallased peavad seda päeva kas sissetungi või ellujäämise päevaks. Selle päeva tähendus ja olulisus on aja jooksul muutunud, omades erinevaid nimesid, kuid on jäänud tähtsale kohale tähistamiseks (allikad: Wikipedia.org; http://www.sbs.com.au).

Meie läksime praamiga kesklinna ja töllisime linna peal ringi- midagi erilist ei teinudki tegelikult, aga nautisime niisama chillimist, päev ei olnud nii kuum ka kui tavaliselt ja seetõttu oli mõnus olla- vaba päev ka mõlemil 😛 ostsime kohvi ja kooki ja sõime palliks end- reaalselt 😀 😀 😀

Kevin avastas üks päev töökaaslast äraviies sellise ägeda koha nagu Olympic Park, kus 2000. aastal toimusid Olümpiamängud (Erki Nool võitis seal kulla tollal nt. Allikas- Kevin Šults). Läksime seda kohta lähemalt üle kaema ja täiega mõnus piirkond- hästi vaikne ja rahulik, veidi tundus isegi selline väljasurnud, aga siiski inimesed elasid seal ja ettevõtted töötasid. Seal oli selline huvitav nähtus nagu Brick Walk- see oli kõrgele platvormile ehitatud kõndimisrada, mille keskel oli tiigi-laadne toode. Kunagi oli seal telliskivi ehitustehas olnud. Üsna omamoodi asjandus.