Esimest korda (täiskasvanu)elus ei pidanud jõulu pärast stressama- “ei, meil ei ole neid!” tsiteerides Siberi rahabossi reportaažist tuntud prouat 😅 Mis jõulu me siin ikka teeme- esiteks on siin nii naeruväärselt palav, et kes üldse selle peale tuleb, et käes on detsembrikuu??? Igatahes otsustasime mitte mingeid mõttetuid kingitusi teineteisele teha ja selle asemele hoopis mitmeks päevaks trippima minna.
Koostasin korraliku reisiplaani kohtadest, mida võiksime külastada- mis järjekorras, kui palju kuskil võib raha kuluda ning mida reisiks vaja on. Varustasime end lisaks söögi- ja joogikraamile veel lainelaudade, ujumisprillide ja õhkmadratsiga, et saaksime autos magada ning Kevin ostis endale matkatooli (mina ei raatsinud 😃 ).
Ja teele me panime! Suunaks Central Coast New South Wales osariigis. Loomulikult oli megapalav (40+) ilm ka igaks juhuks…
Esimene peatus oli meil Australian Reptile Park ja nagu nimigi vihjab, leidus seal madusid! Aga nagu te teate, siis ma jumaldan neid 🤗 Aga lisaks minu lemmaritele saime vaadata alligaatorite ja krokodillide söötmist, koaalisid, papagoisid, flying fox’e (suured nahkhiired), kängurud jooksid seal vabalt ringi, uurisime ämblikke jpm. Allpool fotosüüdistused:
Päris tegus päev oli seal. Näitaks videot suure krokodilli söötmisest, aga kahjuks ei saa seda tasuta WordPressi verisoonis üles laadida 😞 Muidugi köikse tähtsam, et sain usse näppida 😍😍😍
Ämblikumaja oli ka seal…õnneks olid enamus neist rõvedustest karbi sees…ilmselgelt ma neid ei pildistanud, sest need on…ewww…😖 Anywyas midagi Eestilikku ka siiski- Värska välipeldik oli üsna hästi seal kujutatud (vähemalt niimoodi näib see läbi minu silmade ka):
😅 eks need, kes seal käinud on, mõistavad 😂😂😂
Kui roomajapargiga saime ühele poole, liikusime edasi Central Coast’i randade poole. Ilmselgelt oli kell juba nii palju, et me samal päeval enam midagi muud väga külastada ei jõudnud. Tee peal sõitsime ühest rannast mööda, kuhu otsustasime minna laineid püüdma…yeahhh….see oli küll supermõnus, eriti pärast tulikuuma päeva…10-taalaste lainelaudadega sai fun’i kui palju! 😃 Ja nii muuseas leidsin selle ranna prükkarist igati viisaka reisitooli omale! Aussis on ju selline ületarbimine: võetakse tool korra randa kaasa, pärast visatakse minema ja ostetakse järgmiseks korraks uus! Mulle hea, aga muus mõttes õudne…
Kui taevas tõmbas tumedaks ja õhtu hakkas kätte jõudma, hakkasime otsima kohta, kus saaksime öö veeta. 
Sõitsime päris mitu telkimiskohta läbi, aga ükski polnud päris “see õige”. Lõpuks pöördusime tagasi sellesse kohta, kus me esimesena käisime 😃 Seal oli all-in-one: parkimisplats, telkimisala, grillimisala ja ilus rand.
Austraalias ei ole nii, et saad igale poole oma grilli püsti visata, auto ära parkida või telgi püsti panna (mida meil küll ei olnud, aga igaljuhul….) ja siis magada lõug lõunas taeva poole…nop. Siin on kõik nii reguleeritud…et kohe närvi ajab. Kõik peab hullult safety olema ja/või maksab ka- autoparkla nt oli 8 taala öö eest.
Siin on toidu tegemiseks avalikud gaasigrillid, mis on küll mugavad kasutada, aga ühtlasi on need alati ülerahvastatud ning mina olen alati eelistanud ehtsat tuld söögi tegemiseks…no nagu ürgajal ikka 😃 Õnneks selleks ajaks kui me sinna tagasi jõudsime, oli gaasigrill ka vaba.
Kottpimedas hakkasime siis oma lihapulki soojendama, loomulikult jäid need hõbepaberi külge kinni (meie majakaaslane soovitas küll küpsetuspaberit kasutada, aga eii…milleks soovitusi kuulata 😅), siis kõik tomatid jm toiduained olid vahepeal autos nii soojaks läinud, et ei maitsnud just kõige “värskemalt”…ah no mis seal ikka, kuidagi me ära söime, püüdsime küünlavalgel õhtustada, aga tuul puhus need ka kogu aeg ära 😁😁 Great success!
Kui kehad olid kinnitatud, läksime randa istuma ja tähti vaatama…väike vein ja teadagi, mis 😀 Vot see oli mõnus jõuluõhtu, privaatne ja rahulik ❤
Järgmisel päeval jalutasime ringi ja avastasime ümbruskonda valges:
Ilus koht, aga nime küll ei mäleta 😁
Ega pikka pidu ei olnud, sest nii palju oli veel avastada- plaanis oli külastada erinevaid randu ja looduradasid. No mõte oli hea, aga välja kukkus nagu alati 😁
Sõitsime läbi igasugu kohakesi ja leidsime väga vinge rannakoopa nimega Snapper Point, millele ligi küll kahjuks ei pääsenud, aga ehk annab pilt natuke muljet edasi:
Selle kirjeldamiseks vajan vaid ühte sõna: IMEILUS! Gaaaashh, kuidas oleks soovinud sinna sisse ronida 🙂 Aga kahjuks ei saanud ühtegi teed pidi sinna alla ja ehk see oleks ohtlik ka olnud, sest laine tundus üsna tugev olevat.
Edasi tegime ühes rannakeses väikese uinaku, sest öösel väga hästi autos magada ei saanud ja loomulikult me olime selle niipidi parkinud, et hommikul siras päike otse näkku meile 👍! Peale pikutamist olime muidugi parajalt punased…lollid ei pannud päikesekreemi ka peale, Kevin oli eriti tomat 😁
Nüüd oli eesmärgiks leida üks rannakoobas, millesse reaalselt sisse ka saab…netis leiduva kirjelduse abil oli seda kaunis keeruline leida ja tundus, et peab sada kilomeetrit jala matkama, et üldse sinna jõuda ja me olime tugevast päikesest juba niigi kurnatud…peale mõningast vaidlust, kas sinna üldse minna, me siiski hakkasime sinnasuunas sõitma ja otsustasime, et vähemalt proovime seda leida.
Õnn oli meie poolel ja tundub, et kunagi oligi sinna raskem saada, sest me saime oma auto jätta ühte pooleldi valmisehitatud elamupiirkonda, kus oli infrastruktuur rajatud, kuid maju veel püsti poldud pantud. Jalutasime mööda rannaäärt kuni ühe nurgani, mille taga pidanuks meie otsitav koht olema…ja VOILA! See oligi seal! Niiiiiiiii äge…😊😊😊
Väike õnnejunn ma ei olnud w…🤗
Ja siit loo moraal: vahest tulebki lihtsalt pea ees edasi tormata, teadmata täpselt, kuhu minek ja jõuadki õigesse kohta!
Kera teises nurgas 