Esmaspäeval, 28.11 võtsime ette kogu-päeva-tripi linnast välja, loodusehuvilised nagu me oleme. Ennem kui ma hakkan rääkima, kui pika tripi me tegime või kus käisime, annan mõned faktid Victoria osariigi kohta, kus me parasjagu peatume:
* Victoria on Austraalia kagupoolseim ja väikseim osariik
* Pealinn: Melbourne
* Pindala: 227 600 km² ( üle 4 korra Eestist suurem)
* Rahvastik: ca 5 miljonit (!!!)
Ütleme nii, et kõik siin on lihtsalt HJUUUDŽŽŽŽ! Need lõputud vaated, ookean, mägine maapind, puud jne! Kui tuled tillukesest Eestist ja näed selliseid asju, siis paneb ikka oumaigaaditama küll!
Nii, aga meie tripist nüüd- sõitsime ühe päeva jooksul läbi ca 500-600 km, mis Austraalia mõistes on küll ikka täielikult köömes, kuid meil oli avastamist rohkem kui küll. Kell 6 hommikul ärkasime, et saaksime varakult teele. 7 ajal olid juba suurel teel ummikud, õnneks küll vastassuunas, aga need olid ikka meeletud! Ca 10 km jutti mitu rida autosid! Peale selle nägemist enam Eesti ummiku üle ei julgegi viriseda…tohutu.
Suundusime Melbournest läände, mööda ranniku äärt kulgevat Great Ocean Road’i poole. Teel nägime lõputuna kulgevaid maalappe, karjamaid, mägist maastikku (vaata fotot all).
Kui olime sisemaalt hakanud rannikualale jõudma ja sõitsime juba ookeani ääres mägiteel, jõudsime esimese sihtpunktini, milleks oli Sheoak Falls kosk. Selleni jõudmiseks pidime päris korraliku matkatee maha kõmpima, milleks me ette ei olnud valmistunud, (Eestis pargid ju auto ära, astud 2 sammu ja juba oledki kose ääres 😀 ) kuid midagi ületamatut seal ka ei olnud. Kosk ja seda ümbritsev oli väga ilus, kuigi ulmelist vau-efekti ei tekitanud (selline kosk, mis seda tekitaks, asus vääääga palju kaugemal).
Temperatuur hakkas juba päris mõnusaks kiskuma, kuigi soe vaheldus jaheda tuulega ning üsna keeruline oli aru saada, mida peaks üldse selga panema, et kogu aeg mugav oleks 😀
Esimene linnuke kirjas, põrutasime mööda ookeani äärt ikka edasi, endal pea kahte lehte laiali käimas, küll mägede, küll vee poole! On alles loodus!
Tee peal tegime ühe peatuse sooviga end kosutada, aga söögi asemel leidsime eest hoopis väga inimsõbralikud linnud, kes inimestele lausa pähe istusid 😀 😀 😀
Edasi jõudsime Otway National Park alale, kuhu oli meil plaaneritud külastada järgmist koske. Et selleni jõuda, pidime sõitma läbi vihmametsa-laadse ala, kus oli megakitsas ja -käänuline tee. Ütleme nii, et kui keegi oleks nurga tagant hea hooga tulnud, siis oleks üsna jama olnud. Aga taimestik oli äge, palju madalaid palme ning laiu, väga kõrgeid lehtpuid. Kui see hullar läbi sai, siis avastasime oma teelt planeeritud koseni veel kaks tükki 😀
Pikalt ei olnud vaja mõelda, esimene ja lähem läks kohe loosi, mille nimi oli Beauchamp Falls. Taaskord viis koseni matkarada (seekord juba veidi pikem küll) ja seda läbi tõelise vihmametsa. Päris äge oli seal sees ja kliima ei olnud sugugi nii ebameeldivalt sombune (nagu nt Tallinna loomaaia troopikaaias, kus on ühtlasi ka väga soe), sest niiskusele vaatamata oli temperatuur igati mõistlikul tasemel. Teerada täiustasid infotahvlid antud koha eripäradest. Kosele lähemale jõudes oli juba paremini tunda karget õhuniiskust, mida teeraja alguses tahvlil kirjeldati (mõnussss).
Mjaaa, pildi peal kõik ilus trillallaa-trullallaa, aga see läbi vihmametsa kõmpimine võttis päris läbi…oli tunda, et pole ammu trenni teinud! :S Aga samas oli mõnus ka ikka 😀
Igatahes lähedalasuvat teist koske me ei viitsinudki vaatama minna, põrutasime edasi selle poole, mis esialgselt plaanis oli- Triplet Falls. See kosk pidavat eriline olema oma kolme eraldi langeva joa poolest, sellest ka nimi Triplet (inglise k. kolmikud). Loomulikult oli ka seal metsarada 😀 Sealjuures VÄGA suurte puudega…no johhaidiii, kui suured need puud ikka olid…ja vanad. Äratasid aukartust lausa…ma usun, et puudel on hinged sees, sestap tervitasin neid ka aupaklikult “hello, mr. Tree” 🙂
Ühele puule panime käed peale ja need hakkasid surisema! Väga põnev tunne oli!
Kui koseni jõudsime, tabas meid kerge pettumus- vaateplatvormilt paistis enamasti metsik tihnik, kuskil täämal oli veenired veidi paista…mõtlesime, et wat? Selline vaade ongi w? Ei ole võimalik! Otsustasime off-trackida ja ronisime platvormi kõrvalt mööda mäenõlva alla…loodus oli õnneks ise sinna trepi kujundanud oma puujuurikatega, niisiis ei valmistanud turnimine raskusi 😀
All oli juba päris šeff, vesi voolamas suurte kivide vahel ja taimestik ümberringi vohamas…nagu džunglis seikleks! NB! Vaata fotol ülemise osa keskmisse punkti- seal võib märgata aimatavat suuremat koske kaugel eemal, kuid ei õnnestunud seda kõiki nii ruumiliselt fotole jäädvustada nagu tegi seda omaenda silm 😛
Kui olime joa vahel seiklemise lõpetanud, ronisime tagasi üles platvormile ja hakkasime teed jätkama, mis viis teist kaudu tagasi parklasse. Ja siis: tere-tere! Kui olime veidi edasi kõndinud mööda treppi, mis kõrgemale viis, tuli uus platvorm, millelt juba paremini kogu koske nägi 😀 Kuid isegi sealt ei olnud siiski niiii hea vaade, kui me lootsime…fotot jäädvustades pidi sisse zoomima, et kosk enam-vähem okeilt pildile jääks…oma silmaga oli kõik muidugi hoopis vingem 😉 Kahjuks kõik 3 eraldiasetsevat juga pildile ei mahtunudki, aga siin paar süüdistust antud tegelasest:
t:
Teel tagasi jutustasid infotahvlid, et siin metsas oli kunagi olnud puutööstus ja tihnikus oli isegi jäänud sellest ajast järele üks suur metallist katel ning raskete metallratastega kärud, millega puid veeti…küll me imestasime, kuidas need asjad sinna said ning kuidas tol ajal seal tööd tehti, mets oli väga tihe ja maapind ebatasane ning mägine…ropp töö ikka! Tänapäeval on meie elu ikka ulmemugav!
Aga nüüd kõik kosed-värgid tšekitud, suundusime oma põhisihtkohani- THE 12 APOSTELS. Kui tegime netis eeltööd, kuhu minna ja mida vaadata, olid selle koha fotod niiiii lahedad, et kohe tõmbas sinna. See koht oli kõige kaugemal meie peatumispaigast, ca 250 km (mis tegelikult ju ei olegi nii palju) ning tänu sellele sattusime vaatama ka teisi lahedaid kohti oma tee peal.
Aga Apostlitest lähemalt nüüd: tegemist on rannikust eraldatud paekivi tornidega, mis kujunesid selliseks looduse mõjul. Rannikut vormis erosioon ja rasked ilmastikutingimused lõunaookeani poolt. Nii moodustusid paekivi pinnasesse järk-järgult koopad, millest edasi kujunesid võlvid, mis omakorda ühel hetkel kukkusid kokku ja jätsidki vette eraldiseisvad paekivitornid. Sellel fenomenaalsel nähtusel on meitmeid nimesid olnud, kuid 12 Apostels on kõige tuntuim, olgugi, et torne 12 ei ole. Vaated oli LUMMAVAD! AMAZING! OVERWHELMING! ESTONISHING! Sõnu ei jätku lihtsalt….!
Seal ookeani ääres oli ikka vapustavalt mõnus olla…need lained…see atmosfäär ❤
Ei tahtnudki sealt lahkuda…:)
Õhtu hakkas saabuma, kuid otsustasime enne tagasipöördumist veel ühest ägedast kohast läbi hüpata- et vaadata London Bridge’i. Tegemist analoogse nähtusega nagu 12 Apostles, kuid London Bridge on selline pikem ja laiem paekivisein, mille all on koobas. Varasemalt oli see rannikuga ühenduses ja inimesed said seal peal kõndida. 1990 kukkus maapoolne “sillaalune” võlv kokku ning eraldas suure kivimurru rannikust. Täna näeb kaunis vaatepilt välja selline:
Fantast koht küll päikeseloojanguks, kuid oli aeg hakata kodu poole sõitma- ees oli mitmetunnine sõit ja meil oli jalad matkamisest juba jummala läbi 😀
Kera teises nurgas 